Olof Hermelin
Olof Nilsson Hermelin (enne aadeldamist 1702 Olof Nilsson Skragge, eestikeelses kirjanduses ka Olaus Skragge; 31. jaanuar 1658 Filipstad, Rootsi – 1709 või hiljem, Venemaa) oli rootsi õigusteadlane, historiograaf, riigisekretär, diplomaat.
 Olof Hermelin (autor Ludwig Weyandt) | |
| Isikuandmed | |
|---|---|
| Sündinud |
31. jaanuar 1658 Filipstad, Rootsi |
| Surnud |
pärast 1709. aastat Venemaa Keisririik |
| Rahvus | rootslane |
| Dünastia | Hermelin |
| Isa | Nils Månsson |
| Ema | Karin Andersdotter |
| Abikaasa |
Helena Brehm (1689–1698), Margareta Åkerhielm (1700–1717) |
| Järglased |
Jonas (1691–1694), Barbara (1692–1694), Catharina (1693–1695), Olof (1694–1728), Carl (1695–1697), Barbara Catharina (1696–1697), Nils (1698–1742), Catharina (1700–1782), Helena (1701–1705), Samuel (1705) Carl Hermelin (1707–1789) |
| Alma Mater | Uppsala Ülikool |
| Vapp |
 |
|
See artikkel räägib Rootsi riigisekretärist. Rootsi kunstniku jaoks vaata Olof Hermelin (kunstnik) |
Elulugu
muuda.jpg)
Olof Nilsson Skragge sündis 31. jaanuaril 1658 Filipstadis linna linnapea Nils Månsson ja Karin Andersdotteri perre. Omandas hariduse Karlstadis koolis ja jätkas 12. septembrist 1677 haridusteed Uppsala Ülikoolis. Ülikoolis õppis ta keeli, ajalugu ja õigusteadust ja õpingute ajal arenesid tema vaated väga rootsimeelseks.[1]
Skragge jätkas õpinguid Lääne-Euroopas, rahastades neid samal ajal olles informaator Magnus Stenbockile. 1685. aastast töötas krahvi Magnus Gabriel De la Gardie sekretärina.[2] Ta lootis saada professoriks Uppsalas, aga sai hoopis 1687. aastal Tartu Ülikooli kõnekunsti ja poeesia professoriks (rootsi professor i romersk retorik och poesi). 9. juulil 1695 vahetas ta ametikohta ja temast sai Tartu Ülikoolis Rootsi ja Rooma õiguse professor.[2][3] TÜ-s töötades kohtas ta baltisakslaste vastuseisu, peamiselt ajendatud Karl XI ja baltisakslaste kehvadest suhetest.[1] Ametikohal püsis ta 1697. eluaastani.[4]
1698. aastal naasis ta päris Rootsi, kus asus 2. märtsil 1699 tööle kuningliku sekretäri ja riigihistoriograafina. Põhjasõja tõttu jäi tema töö ajaloolasena pooleli ja ta valmistas Rootsi sõjapropagandat, kujunedes Karl XII jaoks oluliseks liitlaseks. 11. septembril 1701 sai temast kuningliku kantselei sekretär, vastutav Saksamaa eest, 1702. aasta 1. märtsist töötast ta kuninga lähikonnas Ida-Euroopa spetsialistina.[1]
Ta aadeldati 15. novembril 1702 ja introdutseeriti 1704. aastal Rootsi rüütelkonda.[2] 9. oktoobril 1705 sai temast kuningas Karl XII riigisekretär.[5][6] Sõja jooksul eelistas ta olla ettevaatlik ja oleks sõja lõpetanud võimalikult varakult, eelistades diplomaatiat ettearvamatule sõjale, kuid ei vaielnud kuninga soovile vastu. Samal ajal jätkas ta tööd haridusvallas, plaanides õpetamisreformi Rootsi ülikoolides.[1]
Olaus Hermelin langes Poltaava all 1709. aastal Poltaava lahingus Vene sõjavangi. Tema täpne edasine elulugu pole teada, kuid eeldatavasti ta ka suri vangina mõne aasta jooksul. Tema oletatavaks surma-aastaks on arvatud nii 1709. aastat kui ka 1712. aastat.[1][2][4]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Olsson, Sven. "Olof N S Hermelin". Rootsi Riigiarhiiv. Vaadatud 15. oktoobril 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Hermelin nr 1391". Adelsvapen-Wiki. Vaadatud 14. novembril 2019.
- ↑ Piirimäe, H. (20. detsember 1974). "ACADEMIA GUSTAVO-CAROLINA". Tartu Riiklik Ülikool. Lk 2.
- ↑ 4,0 4,1 Piirimäe, Helmut (1999). ÜLIKOOLILINN PÄRNU. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 64. ISBN 9985-4-0085-2.
- ↑ Järvelaid, Peeter (2. veebruar 2007). "Poltaava — kui ühe maailma lõpp". Estonian World Review. Vaadatud 22. septembril 2024.
- ↑ Englund, Peter (2006). Poltaava. Ühe armee häving. Tõlkinud Rüütli, Ivar. Tallinn: Argo. Lk 325.