Olev Avaste (18. veebruar 1933 Tallinn18. juuli 1991 Tartu) oli eesti geofüüsik.

Olev Avaste lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli geofüüsikuna 1956. aastal. Aspirantuuris oli formaalselt Füüsika ja Astronoomia Instituudis (FAI), kandidaadiväitekiri "Pilvitu taeva lühilaineline kiirgusväli" valmis Leningradis professor Kussiel Šifrini juhendamisel 1961. aastal. Edasi töötas FAI-s vanemteadurina ja teadussekretärina. Doktoritöö "Lühilaineline kiirgusväli Maa atmosfääris" kaitses 1975. aastal Leningradis Geofüüsika Peaobservatooriumis.

1982. aastal avati Tartu ülikoolis Avaste initsiatiivil geofüüsika kateeder ning ta läks selle juhatajaks, lugedes ise ka enamikku programmis olnud üld- ja erikursusi. Geofüüsika kateedrit juhtis ta kuni surmani.[1]

Olev Avaste teaduslik haare oli väga lai, hõlmates atmosfääri kiirgusvälja, pilvisuse, kiirguslevi, aerosooli kaugseire ja globaalse jaotuse, helkivate ööpilvede ning merepinna heleduse uurimusi. Ta oli esimesi satelliidiandmestiku kasutajaid atmosfäärifüüsikas.

Olev Avastel olid väga laialdased rahvusvahelised teadusalased kontaktid. Ta kuulus Rahvusvahelise Meteoroloogia ja Atmosfäärifüüsika Assotsiatsiooni Täitevkomiteesse, Rahvusvahelise Atmosfääri Kõrgemate Kihtide Meteoroloogia ja Füüsika komisjoni. Hea inglise keele oskajana juhtis ta korduvalt Nõukogude Liidu teadusdelegatsioone välismaal.

Olev Avastel jätkus jõudu ja aega ka Tartu purjespordi presiidiumi juhtimiseks, regattidel kohtunikuna tegutsemiseks, aimeartiklite kirjutamiseks.

Olev Avaste suri 18. juulil 1991 Tartus, maetud Tartus Raadi kalmistule.

Tunnustus muuda

Viited muuda

Välislingid muuda