See artikkel räägib Jeesuse okaskroonist; taimeliigi kohta vaata artiklit Okaskroon (taim); taimeperekonna kohta vaata artiklit Okaskroon (perekond); küüditatute mälestusmärgi kohta vaata artiklit Okaskroon (mälestusmärk).

Okaskroon (vanakreeka keeles στέφανος ἐξ ἀκανθῶν) on okkaline pärg, mille Rooma riigi sõdurid evangeeliumide järgi (Mt 27:29, Mk 15:17 ja Jh 19:2) enne ristilöömist Jeesusele pähe panid. See oli osa Kristuse pilkamisest. Lisaks okaskroonile anti talle "kuninglike" sümbolitena skeptriks pilliroog kätte ja heideti punane rüü ülle ning teda piinati ja pilgati (Mt 27:27–31, Mk 15:16–20, Jh 19:2–3.

Jörg Breu vanem. Okaskroonimine, Melki altar. 1502
Kujutis San Lorenzo di Sebatos (2003)
Carl Bloch. Kristus okaskrooniga. 19. sajand

Evangeeliumides ei mainita, millistest taimedest okaskroon punuti. Oletatud on järgmisi taimi:

Kui 1999 leiti Torino surilinalt söödava gundeelia jälgi, hakkasid mõned botaanikud seda okaskrooni taimeks pidama.[1]

Heraldika

muuda
 
Okaskroon vapil

Vappidel kasutatakse sageli stiliseeritud okaskrooni kujutist.

Kujutamine kunstis

muuda
 
Okastega kroonitud Kristus Valentin Maleri medalil. Nürnberg, 16. sajand

Gooti stiilis hakati ristlöödud Kristuse atribuudina kasutama kuningakrooni asemel okaskrooni. Algul kujutati seda tanukujulisena, hiljem kujunes pärjakujuline okaskroon.[2]

Kesk-Euroopas oli kroon võrukujuline, Lähis-Idas tanukujuline. Ristilöödu kujutised tanukujulise okaskrooniga pärinevad valdavalt idast.

Reliikviad

muuda
 
Okaskrooni relikviaar. Jumalaema kirik Pariisis

Neljanda ristikäigu ajal aastal 1204 röövisid ristisõdijad Konstantinoopolit. Linnas olnud reliikviad viidi kaasa, sealhulgas Kristuse okaskroon. 1239. aastal omandas Prantsusmaa kuningas Louis IX okaskrooni Ladina keisrilt Balduin II-lt tolle aja kohta hiigelsumma, 135 000 liivri eest. Omandatud reliikvia säilitamiseks laskis kuningas ehitada Palais de la Citésse Sainte-Chapelle'i. Praegu asub reliikvia Jumalaema kirikus Pariisis.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Turiner Grabtuch wickelt Forscher ein, Spiegel Online: Botanik, 3. august 1999.
  2. "Beyars: Jesus Christus.". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2018. Vaadatud 25. mail 2017.

Välislingid

muuda