Nurksõlg
Nurksõlg on 13.–15. sajandil Eesti, Läti ja Vadjamaa aladel kasutusel olnud sõletüüp, mille kuju määrasid rõngakujulise põhiosale liidetud neli nurka ja mida peetakse keskaegsest rõngassõlest välja kujunenud sõlevormiks. Nimetuse autor on etnograaf Aino Voolmaa.[1]
Ajaloost muuda
Eesti ja vadja aladelt leitud nurksõlgi iseloomustab ainult geomeetriline ornament, kuid Lätist on leitud ka gooti kirjas tekstiga dekoreeritud nurksõlgi. Kindlamalt on 13.–15. sajandisse dateeritud varasemad nurksõled. Need on paksemast pronksplaadist valmistatud, lamedale rõngale lisatud nelja hulknurkse jätkega. Sellise kujuga on Tarvastu kiriku ümberehitusel ja Jõuga kääbaskalmistult leitud nurksõled, samuti osa Läti gooti kirjadega sõlgi. Hilisematel sõlgedel suureneb nurkade osatähtsus üldkujus ja need hakkavad meenutama ruutu, sõle materjaliks saab pehmem vaskplekk. Materjali väiksema vastupidavusega kooskõlas kujundatakse rõngas laiemana ja keskosas kergelt üles kummuvana.
Hilisemate nurksõlgede hulgast leiab selliseid, mida kaunistavad moreskornamendi elemendid ja mis lasevad end dateerida 16. sajandisse. Et leitud pole ühtki hõbedast nurksõlge, on arvatud, et 16. sajandi lõpuks, mil talurahva hulgas hakkasid hõbedahinna languse tõttu taas levima hõbeehted, oli see sõlevorm juba kasutusest kõrvale jäänud või jäämas.
Kaalu Kirme on pidanud keskaegsele rõngassõlele sarnanevate varasemate nurksõlgede loojateks saksa linnameistreid, kuid õhemate ruudukujuliste nurksõlgede tegijaiks eesti soost ehtemeistreid.[2]