Neil Delaney

Neil Francis Delaney on USA filosoof.

Ta tegeleb armastuse filosoofiaga ning on kirjutanud topelttagajärje doktriinist.

Looming

Romantiline armastus ja armastav sidumus: ühe tänapäevase ideaali artikuleerimine

Artiklis "Romantic Love and Loving Commitment: Articulating a Modern Ideal" sõnastab Delaney ühe tänapäevase romantilise armastuse ideaali: armastajad tahavad moodustada ühise subjekti, nad tahavad, et neid armastataks teatud laadi omaduste pärast, ning tahavad, et tekiks ja püsiks teatud laadi püsiv sidumus (esimene on üldtunnustatud, teine vaieldav ja kolmas alahinnatud).

Jutt on sellest, mis laadi hoiakuid, dispositsioone ja tundeid tänapäeva lääne ühiskonnas peetakse romantilise armastuse eeltingimusteks.

Robert Nozick ütleb artiklis "Love's Bond" õigusega, et romantilist armastust iseloomustab soov moodustada uut entiteeti ("meie") (Nozick ütleb küll, et romantiline armastus ise ongi see soov) (vrd Platon, "Pidusöök" 189a–193d). Romantilise armastuse ideaali juurde käib sügava psühholoogilise ja füüsilise ühinemise soov. Soovitakse teisega samastuda, võtta teise huvid ja vajadused enda omaks ning soovitakse, et teine teeks sedasama.

Mida tähendab, et ma võtan teise huvid ja vajadused enda omaks? Nimetame motivatsioonikomplektiks (motivational set) inimese kaalutlusi ja tegusid suunavate huvide, vajaduste ja soovide võrgustikku. Kui see tähendab, et püüeldakse kattuva motivatsioonikomplekti poole, kas siis kui ühel on soov teha head filosoofilist tööd, peaks teisel ka see soov olema? See oleks liiga palju ja ühtlasi liiga vähe. Liiga vähe selles mõttes, et kui teisel on sarnased huvid, ei ole need sellepärast veel minu huvid. Peale selle, minu huvide enda omaks võtmine ei tohi taanduda näiteks tema instrumentaalsele lootusele, et ma olen filosoofias edukas, sest muidu ei ole minu seltskond meeldiv. Delaney arvates on seda, kuidas ma tahan, et teine minu huvid omaks võtaks, raske väljendada fundamentaalse pinge tõttu soovi vahel moodustada "meie" ja lootuse vahel, et vähemalt mõnest minu huvist peab teine lugu ilma seda enda omaks tegemata. (Vrd Margaret Gilbert, On Social Facts.) Ma ei taha, et teine võtaks minu huvid omaks nii, et nendest kaoks see, mis need minu jaoks eriliseks teeb, ega et teeks seda puhtalt enda heaolu pärast. Samasugune pinge ilmneb, kui rakendada romantilisele armastusele Aristotelese arusaama, et ma tahan, et minu sõbrad hindaksid minu huvide edendamist minu enda pärast. Selle arusaama järgi ma soovin, et minu huvid oleks minu partnerile seesmiselt väärtuslikud ja sõltumatud mõjust tema heaolule. Aga see ei võta arvesse meie koondumist üheks. Ma soovin ka, et minu huvide edenemine ja minu vajaduste täitmine oleks otseselt seotud partneri heaoluga ning et ta tajuks seda: minu huvi edenemine oleks talle iseenesest hüve. Aristotelese arusaam tundub sõpruse ideaali puhul vähemalt usutav, aga siin tundub see väär, sest see ei sobi kokku sooviga moodustada "meie". Partner ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kuigi erapoolikuks (see võiks olla vanemate ja täiskasvanud laste suhte ideaal). Ja ma tahan küll, et partner tunneks, et minu vajadused ja huvid tema heaolu otseselt ja väga mõjutavad, ent ma ei taha oma vajadustes ja huvide isiklikus küljes järeleandmisi teha ega lasta seda alahinnata. Roger Scruton (Sexual Desire) ei pööra sellele nüansile tähelepanu. Ta nõustub Michel Montaigne'iga ("Sõprusest"), et lugupidavast sõprusest saab armastus, niipea kui minu ja sinu huvid muutuvad täiesti eristamatuks. Scruton väidab, et armastuse tunnused on soov olla teisega koos, nautides tema kehalist kohalolu, ja huvide ühtsus, mis kaotab minu ja tema huvide erinevuse. Delaney on enam-vähem nõus, et armastuse ideaal on sõpruse ideaali edasiarendus, kuid leiab, et Scruton ignoreerib huvide konkurentsi armastajate vahel. Delaney meelest ei ole siiski tegu lahendamatu probleemiga armastuse ideaalis. Sügav kokkusulamine ja isiklike piiride puutumatus ei ole lootusetult lepitamatud. Romantilisele armastusele omane soov jõuda sügava psühholoogilise ja füüsilise intiimsuseni on lihtsalt väga nüansirikas. Kõige rahuldavama suhte puhul peab partner küll oma heaolu minu heaoluga otseselt seotuks, kuid tunnistab minu saavutuste isiklikkust. Tõsi küll, vajadusi ja huvisid on mitmesuguseid, ja pinget intiimsuse ja individuaalsuse vahel ei pruugi nende kõikide puhul olla, ning kõik armastajad ei pruugi sarnaseid juhtumeid ühtemoodi lahendada. Mõned huvid võivad olla täiesti ühised (laste käekäik), mõned täiesti privaatsed (jooga) ja mõned vahepealsed (võib-olla jumalateenimine erineva usuga paaridel).

Märkus kavatsusest ja topelttagajärje doktriinist

Artiklis "A Note on Intention and the Doctrine of Double Effect" kaitseb Delaney topelttagajärje doktriini, muu hulgas lähtudes printsiibist, et lähedased kavatsused tuleb koondada üheks.

Topelttagajärje doktriin ütleb sisuliselt, et mõnel juhul on halba asja hea asja vahendina otseselt kavatseda halvem kui lihtsalt ette näha, et iseenesest halvemal juhul moraalselt neutraalsetel tegudel on sama halb tagajärg. See võimaldab vahet teha strateegilisel pommitajal, mis pommitab vaenlase võitmiseks relvaladu, nähes ette tsiviilohvreid, ja terroripommitajal, kes pommitab samal eesmärgil sama arvu tsiviilelanikke, et vaenlast demoraliseerida. Topelttagajärje doktriini järgi on terroripommitaja tegevus moraalselt lubamatu, aga strateegilise pommitaja tegevus on võib-olla moraalselt lubatav. Seda, kas tegevusplaani osa on vahend eesmärgi teenistuses, hinnatakse tavaliselt selle järgi, kas ta tagab eesmärgi põhjuslikult, olgu siis otseselt või vaheetapi kaudu. Strateegilise pommitaja tegevusplaanis ei ole tsiviilisikute tapmine eesmärgi saavutamiseks ega ühegi vaheeesmärgi saavutamiseks põhjuslikult mõjus, vaid on kõrvalmõju. Terroripommitaja juhtumil on tsiviilisikute tapmine põhjuslikult mõjus.

Jonathan Bennetti arvates on niisugune vaatenurk terroripommitamisele väär. Põhjuslikult mõjus on see, et tsiviilisikud lamavad nagu surnud. Terroripommitaja tegevusplaanis ei ole tsiviilisikute tapmist vahendina hea eesmärgi saavutamiseks, vaid selles on etapp, mis sisaldab veenvat tsiviilisikute tapmise stseeni. Terroripommitaja ei kasuta tsiviilisikute tapmist, sest seda pole eesmärgi saavutamiseks tarvis. Järelikult ei saa terroripommitaja tegevust otseselt topelttagajärje printsiibi järgi moraalselt lubamatuks pidada. Delaney ei nõustu selle argumendiga, sest see veenev stseen tuleb kuidagi luua ning terroripommitaja kasutab vahendina selleks just tsiviilisikute tapmist, mis on põhjuslikult mõjus ning absoluutselt keelatud. Mark Johnston esitab juhtumi, mida peaks strateegilise pommitaja juhtumist eristama, kuid topelttagajärje doktriin seda tema arvates ei tee. Vaenlane on peidus vallutamatus kindluses ja näeb sõda ainult videos. Ta saab hõlpsasti kindlaks teha, kas tuumarelv lõhatakse tsiviilsihtmärkide kohal. See on moraalselt lubamatu terroripommitamine, aga kuidas topelttagajärje probleem seda seletab? Üks viis oleks võtta omaks niisugune printsiip: kui toimija kavatseb teha D, et paistaks, et P, nähes ette, et D tegemisel saab teoks P, siis tuleb topelttagajärje doktriini kontekstis pidada toimijat P kavatsejaks. Sellega on aga kaks raskust. Esiteks, me oleme loobunud vahendina kavatsemise mõistest. Johnstoni näites ei ole tsiviilisikutel vaenlase alistumisele põhjuslikku mõju. Vaenlane alistub videos nähtu ja mõne mõistliku järelduse põhjal. Põhjuslikult mõjus on lõhkamine, mitte inimeste surm. Delaney arvates on tegu laiema raskusega pakutud printsiibi puhul. Topelttagajärje doktriini tuleb mõelda moraalselt lubatava ja lubamatu tegevusplaani eristamise printsiibina kavatsuse mõiste põhjal (eristatakse kavatsust vahendina ja kavatsust kõrvalmõjuna, mida nimetatakse ka kaudseks kavatsuseks või ei peeta üldse kavatsuseks). Selle mõiste koht on kindel juba enne kokkupuudet topeltdoktriini doktriiniga. Seda mõistet ei tohi muuta, et topelttagajärje doktriin paremini töötaks, sest see ongi hüpotees kavatsuste erinevuse kasulikkuse kohta tegevusplaanide moraalseks eristamiseks. Delaney pakub lahenduse, toetudes Philippa Footi artiklile "The Problem of Abortion and the Doctrine of the Double Effect". On võimalik väita, et tervemõistuslik kavatsuse mõiste ja ka filosoofiline kavatsuse mõiste, mis on topelttagajärje doktriinile eelnev ja sellest sõltumatu, ei võimalda teo koostisosi selgelt eraldada, kui need on üksteisele liiga lähedased. On võimalik ka topelttagajärje doktriinist sõltumatult väita, et kavatsus lõhata tuumalõhkepäid tsiviilisikute kohal ongi kavatsus tsiviilisikuid tappa. Alternatiivina on võimalik väita, et kavatsus tuumalõhkepäid tsiviilisikute kohal lõhata peab olema seotud kavatsusega tsiviilisikuid tappa, kui toimija on ratsionaalne. Viimasel juhul nõuab läheduse kaalutlus, et toimijal ei saa olla ühte kavatsust ilma teiseta. Kui emb-kumb neist kavatsuse koondamise printsiipidest on aktsepteeritav, siis topelttagajärje doktriin kuulutab kõnealuse tegevusplaani lubamatuks. Foot möönab, et läheduse mõiste jätab tee lahti erapoolikutele hinnangutele ja libedatele nõlvadele, kuid see ei ohusta tema arvates filosoofilisi eristusi, mis püüavad lepitada analüüsi reflektiivse terve mõistusega. Kui nii, siis võib-olla võib öelda, et tegu on moraalselt lubamatu tegevusplaaniga niivõrd, kui see kasutab tsiviilisikute tapmist hea eesmärgi saavutamiseks. See, kas filosoof kaldub nõustuma sellise vastusega, sõltub sellest, mil määral talle tundub, et läheduse mõiste ähmastab vahendina kavatsemise või siis otsese kavatsemise mõistet. Siin on tegu kompromissiga, aga see puudutab kavatsuse mõistet ennast, sõltumata topelttagajärje printsiibist.

Kui nüüd Footi jälgedes omaks võtta kavatsuste koondamise printsiip, siis tuleb välja, et see, kas strateegiline pommitaja on terroripommitajast moraalselt eristatav, sõltub üksikasjadest. Üks asi on see, kui pommitatav laskemoonaladu on otse kooli all, ja teine asi on see, kui on mõistlikud šansid tsiviilohvreid vältida. Morfiumi manustamine surevale haigele kannatuse leevendamiseks, nähes ette, et see põhjustab tõenäoliselt surma, oleks lubatav, kui manustamise ja tapmise vahele jääb piisavalt "ruumi". Eristust kraniotoomia ja hüsterektoomia vahel loote tapmise seisukohast see lähenemine topelttagajärje doktriinile ei võimalda: mõlemad osutuvad lubamatuteks. Kui jutt on tapmisest enesekaitseks, siis on otsustav see, kas minimaalne jõud, mis on vajalik ründaja peatamiseks, on küllalt lähedal jõule, mis ründaja tapab: kui on, siis sellist jõudu rakendav mõistlik toimija kavatseb otseselt ründaja surma. Läheduse astme üle otsustamine nõuab otsustusvõimet ja on kritiseeritav. Delaney ei pea seda kahetsusväärseks, et topelttagajärje printsiibi rakendatavus sõltub üksikasjadest. Vastupidi, selline lähenemine aitab seda kaitsta kriitika eest, et see jätab võimaluse mõrvast puhta nahaga välja tulla, ja ka süüdistuse eest, et testjuhtumite hindamine taandub utilitaristlikule kalkuleerimisele. Konkreetsed asjaolud määravad, kas tagajärge pidada ettenähtavaks, kuid kavatsematuks, ja nii on võimalik topelttagajärje doktriini paremini rakendada.

Publikatsioone

• Kant's Challenge: The Second Analogy as a Response to Hume. – Dialogue, 1990, 32.
• Romantic Love and Loving Commitment: Articulating a Modern Ideal. – American Philosophical Quarterly, 1996, 33 (4), lk 339–356.
• To Double Business Bound: Reflections on the Doctrine of Double Effect. – American Catholic Philosophical Quarterly, 2001, 75 (4), lk 561–583.
• A Note on Intention and the Doctrine of Double Effect. – Philosophical Studies, 2007, 134 (2), lk 103-110.
• Two Cheers for "Closeness": Terror, Targeting and Double Effect. – Philosophical Studies: An International Journal for Philosophy in the Analytic Tradition, 2008, 137(3), lk 335-367.
• What Romance Could Not Be. – American Catholic Philosophical Quarterly, 2010, 84 (3), 589–598.
• The doctrine of double effect: some remarks on intention and evaluation. – American Catholic Philosophical Quarterly, 2015, kd 89, nr 3, lk 397.

Välislingid

• https://philpeople.org/profiles/neil-francis-delaney