Ava peamenüü

Mitmikisaduseks[1](inglise multiple paternity) loetakse tavaliselt loomadel (putukad, kalad, roomajad, linnud ja imetajad) polügaamia (sh polüandria) tulemusel sündinud järglaste erilist geneetilist kooslust, kus järglaste geenid (ja/või teised molekulaarsed markerid) on seostatavad mitme isase geenidega.

Zooloogias käsitletaksegi mitmikisadusena suguküpse emase munarakkude viljastamist enam kui ühe isase isendi seemnevedeliku abil ühe sigimisperioodi vältel ja järglaste ilmaletoomist (munemine, sünnitamine) mitmikviljastamise teel.

Mitmikisaduse ülesanded pole päris selged; arvatakse, et:

  • erinevate isaste seemnevedelikud asuvad võistlema;
  • toimub elujõulisemate geenide edasiandmine.

RoomajatelRedigeeri

Roomajatel on mitmikisadus üsna levinud.[2]

MadudelRedigeeri

Madudel on mitmikisaduse tekkimine mitte päris selgepiiriline. Madudel (sarnaselt teiste roomajatega) võib mitmikisadus teoks saada suguküpse emase kopulatsiooni tulemusel enam kui ühe suguküpse isasega ühe sigimisperioodi vältel või kopulatsiooni abiga ühe või enama isasega iga sigimisperioodi jooksul, koos seemnevedeliku kehasisese säilitamisega.[3]

Mitmikisadus on tuvastatud sugukondades rästiklased, püütonlased, Colubridae embrüotel ja/või järglastel.

Nii arvatakse, et emased rästikud paarituvad kuni 8 isasega (initsiaatorid) ning sündinud järglased kannavad edasi geene mitmelt kopulatsioonides osalenud isaselt.[4]

Juura mägedes elavate harilike rästikute isaduse tuvastamiseks läbiviidud uuringud (2000–2002 jooksul mikrokiibistatud madudega) 15 graviidse emase rästiku ja nende kokku 115 maopoja analüüside põhjal määrati tõenäoline isadus kindlaks kasutates programmi CERVUS 2.0 (Marshall et al. 1998), tulemused inditseerisid järgmist: üksnes 4 mao järglaskonna sigitajaks oli 1 isane, 3 olid sigitatud 2 ning 5 järglaskonda 3 ja 1 4 erineva isase rästiku poolt. Uuringus märgiti ära, et kinnipüütud maod ja nende järglased lasti loodusse tagasi.[5]

Osade uurijate arvates toimub paljudel maoliikidel kopulatsioon siiski üsna varjatult kas urgudes või pesapaikades jne ning kopulatsioonipartnerite ja kopulatsiooniaktide arvu ühe sigimiserioodi jooksul pole võimalik kindlalt kokku arvutada, kuna emased maod on võimelised seemnevedelikku aastaid (5–7 aastat) kehasiseselt eluvõimelisena säilitama.[6]

Mitmikisaduse tuvastamiseks kasutatakse näiteks loodusest kokku korjatud graviidseid emaseid, kes uurimise õnnestumiseks tuleb eutaneerida. Embrüod eemaldatakse ning mitmikisaduse tuvastamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, näiteks molekulaarsete markeritena allosüüme.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Euroopa kahepaiksed ja roomajad", Nicholas Arnold, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004, lk 231
  2. Laurie J. Vitt, Janalee P. Caldwell, Herpetology: An Introductory Biology of Amphibians and Reptiles, 4. trükk, lk 280, 2014, Elsevier Inc, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)
  3. TOBIAS ULLER, MATS OLSSON, Multiple paternity in reptiles: patterns and processes, DOI: 10.1111/j.1365-294X.2008.03772.x, Molecular Ecology, 17. köide, nr 11, lk 2566–2580, juuni 2008, veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)
  4. T.D. Wyatt, Pheromones and Animal Behaviour: Communication by Smell and Taste, l 57, 2003, ISBN 0521-485-26-6, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)
  5. Sylvain Ursenbacher, Cecile Erny ja Luca Fumagalli, Male Reproductive Success and Multiple Paternity in Wild, Low-Density Populations of the Adder (Vipera berus), J Hered (2009) 100 (3): 365-370.doi: 10.1093/jhered/esn104First published online: 12. detsember, 2008, veebiversioon (vaadatud 06.06.2014) (inglise keeles)
  6. J. C. Avise, Molecular Markers, Natural History and Evolution: Natural History and Evolution, lk 172, 1994, Chapmann & Hall, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)

VälislingidRedigeeri