Miljööteraapia
Miljööteraapia ehk keskkonnateraapia on psühhoteraapia vorm, mida viiakse läbi terapeutilises keskkonnas. Tegemist on ööpäev läbi miljööterapeutide asutusepõhiselt läbiviidava rehabilitatsiooniteenusega.
Ajalugu muuda
Termin "miljööteraapia" (inglise keeles milieu therapy) võeti kasutusele 1900. aastatel Saksamaal, et kirjeldada uut tüüpi haiglaravi, mille puhul võttis haiglapersonal psühhiaatriapatsientidega suheldes varasemast aktiivsema rolli. 1920.–1930. aastatel rõhutas Harry Stack Sullivan skisofreenikute ravis keskkonna ja kogu meditsiinilise personali rolli olulisust.[1] Olulise panuse miljööteraapia arengusse on oma teostega andnud Fritz Redl[2], Bruno Bettelheim[3] ja Donald Winnicott[4].
Miljööteraapiat on edukalt rakendatud Skandinaavia riikides. Rootsi üks esimesi miljööteraapilisi ravikodusid Barnbyn Skå asutati 1947. aastal Stockholmis ning see oli mõeldud kõige keerulisemates oludes kasvavate laste ja noorte aitamiseks.[5]
Miljööteraapia olemus muuda
Miljööteraapia on lähedalt seotud psühhodünaamilise psühhoteraapiaga. Selline teraapia sobib lastele ja noorukitele, kellel on keeruline toime tulla iseenda ja end ümbritsevate sotsiaalsete oludega (nt kiindumussuhte- ja koostoimimishäirega lapsed ja noored). Miljööteraapias abistatakse neid, pöörates tähelepanu eelkõige koostoimimisele ja sotsiaalsete suhete toimimismustritele. Miljööteraapia lähtub seisukohast, et kellelgi ei ole võimalik teist inimest terveks teha. Muutuda ja areneda on võimalik ainult iseendal. Et aidata lastel ja noortel muutuda ja areneda, on vaja teha ümberkorraldusi keskkonnas.[5]
Miljööteraapia keskendub turvalise, stabiilse ja lihtsa keskkonna loomisele ja välisele motivatsioonile.[6] Miljööteraapiaks luuakse professionaalne korraldus, mis võimaldab lastel ja noortel ise tegeleda oma arengu ja muutustega. Teraapiline keskkond peab mõjutama ja toetama last ja noorukit sel moel, et ta julgeks ise oma probleemide ja raskustega tegeleda. Oluline on hoiduda nende eest probleemide äralahendamisest, sest see takistab laste arengut.[7]
Miljööteraapilises asutuses pakutava ravi põhiülesanne on luua lapsele järgmised võimalused:
- oskus saavutada teatud sõltumatus (eneseregulatsioon);
- oskus näha erinevaid valikuvõimalusi ja langetada otsuseid (olukorra mõistmine ja enesetunnetamine);
- oskus teha end ümbritsevate inimestega koostööd (koos toimida; sotsiaalne kompetentsus, täpsem arvestamine ja suhestumine ümberolijatega).[5]
Miljööteraapia rakendamine Eestis muuda
Eestis on miljööteraapiat rakendatud alates 2014. aastast, kui Tartu Herbert Masingu Kooli juurde rajati Pepleri miljööteraapiline ravikodu, mis pakub 12–17-aastastele psüühikahäiretega noortele ööpäev läbi toetavat, turvalist, kena ja hubast keskkonda. Pepleri ravikodusse võetakse lapsed, kelle perel ei ole selliseks abistamiseks oskusi või võimalust. Noored viibivad ravikodus vähemalt kolm kuud.[8]
Viited muuda
- ↑ Hoffman, L. (1982). An Historical Overview of Milieu Therapy. In Hoffman L. (Ed.) The Evaluation and Care of Severely Disturbed Children and Their Families (pp. 1–8). Springer, Dordrecht.
- ↑ Redl, F. (1966). When We Deal With Children. New York: The Free Press.
- ↑ Bettelheim, B. (1950). Love is not enough. New York: The Free Press.
- ↑ Winnicott, D. (1984). Deprivation and Delinquency. London: Tavistock Publications.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Larsen, E. (2016). Miljööteraapia laste ja noortega. Organisatsioon kui terapeut. Menu Meedia.
- ↑ Rygaard, N. P. (2016). Kiindumushäirega laps. Praktilise teraapia käsiraamat. MTÜ Igale Lapsele Pere.
- ↑ 1. Mevik, K. & Larsen, E. (2012). Miljööteraapia praktikas. Lugusid tööst haavatavate laste ja noortega. Menu Meedia.
- ↑ Kohler, V. (2014). Masingu koolil valmis miljööteraapiline ravikodu. Tartu Postimees. 11. november.
Välislingid muuda
- Tartu Herbert Masingu Kooli Pepleri Ravikodu
- Liina Metsküla, Lastepsühholoog miljööteraapiast: oluline on see, et üks täiskasvanu suudab ja jaksab noortesse uskuda – Õhtuleht, 21. detsember 2014