Psühhodünaamiline psühhoteraapia

Psühhodünaamiline psühhoteraapia on kliinilise psühholoogia haru, mille eesmärgiks on jõuda inimese psüühika alateadliku osa mõistmiseni, seega sarnaneb see psühhoanalüütilise lähenemisega. Rohkem kui teised süvapsühholoogia meetodid rõhutab psühhodünaamiline teraapia kliendi ja terapeudi omavahelise suhte olulisust. Oma lähenemiselt on see teraapia pigem eklektiline ja kaasab mitme koolkonna tehnikaid. Psühhodünaamilist teraapiat kasutatakse nii individuaalse, grupi- kui ka pereteraapia puhul.

Ajalugu

Psühhodünaamilise teraapia põhimõtteid tutvustas esimesena Saksa teadlane Ernst Wilhelm von Brücke oma 1874. aastal avaldatud raamatus "Lectures on Physiology". Brücke võttis oma kirjutises eeskuju termodünaamikast, mis väidab, et kõik elavad organismid on energia süsteemid, mida juhib energiasäästuprintsiip. Samal aastal juhendas Brücke Viini Ülikooli esmakursuse arstitudengit Sigmund Freudi. Hiljem liitis Freud tolleaegse uue kontseptsiooni "dünaamilisest" psühholoogiast enda psühholoogiakohaste vaadete sekka. Hiljem on psühhodünaamilist lähenemist täiendanud Carl Jung, Alfred Adler, Otto Rank ja Melanie Klein.

Lähenemine

Valdav osa psühhodünaamilisest lähenemisest väidab, et inimeses eksisteerivad halvasti kohanenud funktsioonid ning vähemalt osaliselt on need alateadvuslikud. Eeldatav halvasti kohanemine areneb juba varases eas ja tasapisi hakkab igapäeva elus dissonantsi põhjustama. Psühhodünaamilised teraapiad püüavad alateadvuslikud konfliktid üles leida ja neile ka lahenduse leida (et sümptomid kaoks). Esmalt sekkub psühhodünaamilise suuna terapeut muret tekitava funktsiooni reguleerimisse, seejärel aitab kliendil düsfunktsiooni mõista ja siis proovitakse koos muutustele mõelda. Enim kasutatavad psühhodünaamika tehnikad on vabad assotsiatsioonid, vastupanu ja ülekande leidmine, valusate mälestuste ja keeruliste muredega töötamine, katarsis ja tugeva terapeutilise suhte loomine.

Põhimõtted ja tunnused

Olgugi et psühhodünaamikal võib olla mitmeid vorme, on neil ka ühisosa

1. Keskseks psüühikasisesed ja alateadvuslikud konfliktid ning nende mõju inimese arengule
2. Usutakse, et kaitsemehhanismid toimivad selleks, et sisemisi psühholoogilisi struktuure konflikti eest kaitsta
3. Seisukoht, et psühhopatoloogia areneb eeskätt just varase lapsepõlve kogemustest
4. Seisukoht, et inimese suhted kujundavad sisemisi ettekujutusi kogemustest
5. Uskumus, et elulised probleemid tulevad esile ka kliendi-terapeudi suhte puhul (ülekande ja vastupanu näol)
6. Kliendi sisekonfliktide mõistmisel tuginetakse vabade assotsiatsioonide meetodile
7. Keskendutakse ülekande, kaitsemehhanismide ja sümptomite tõlgendamisele ja muredega hakkamasaamisele
8. Teraapia edu põhineb läbinägelikkusel