Vikipeedia

Matuste arheoentomoloogia

Matuste arheoentomoloogia on kohtuekspertiisi entomoloogia teadmiste kasutamine arheoloogias ning nende põhjal putukate fauna seostamine arheoloogiliste inimsäilmetega, et mõista matusetalituse eel, ajal ja peale seda toimunud sündmusi. Arheoentomoloogia kui arheoloogilistest kontekstidest avastatud putukate kasutamine arheoloogilisel tõlgendamisel on kasutusel olnud mitmetes projektides ning sai alguse Suurbritannias 1960ndate lõpus (Coope ja Osborne 1967[1]). Algselt oli nende uurijate eesmärk tegeleda paleoentomoloogiaga ehk pinnasest leitud putukate kestade järgi mõtestada looduslikke muutusi kindlatel aladel. Putukate kitiinist osadel on soodumus säilida väga erinevates keskkondades ja need võivad olla ainukesed orgaanilised asjad, mis üldse selles keskkonnas on säilinud (Ponel 1993[2]). Putukate välisskeleti säilimisele aitab kaasa nende keemiline vastupidavus, mille tõttu need hävivad peamiselt ainult füüsikalise purustamise tulemusel.

Arheoentomoloogia maailmas muuda

Arheoentomoloogia uurimused muuda

Arheoloogias on leitud putukate kogumid fragmentaarsemad, sest kõik putukad ei pea erinevatele keskkonnatingimustele samamoodi vastu ning enamasti säilivad vaid need, millel on kõige tugevam kitiinkest (Kenward 1975[3]). Kui kuskilt arheoloogilisest kontekstist on leitud putukad ning neid on võimalik kindlaks teha, alles siis tulevad mängu teadmised selle putuka eluolu kohta. Seega on iga leitud liigi puhul vajalikud entomoloogilised taustateadmised.

Olenemata putukate ebatäiuslikust säilimisest on arheoentomoloogia aidanud taasluua inimeste elamiskeskkonda ja selgitada välja nende tegemisi (nt villa töötlemine, täide eemaldamine, erinevate ressursside kasutamine, kauplemine jne) ning ka inimeste mõju ümbruskonna loodusele. Enamasti on tegeletud linna ja teiste inimasulatega (nt Hall ja Kenward 1990[4]; Kenward ja Hall 1995[5]; Smith 2012[6]). Uurimuste käigus leitud putukate põhjal kogutud andmed Mesopotaamiast kinnitavad näiteks, et kärbsed olid juba siis linnakeskustes koos inimestega aktiivsed, andes tõestust ühele vanimale sünantroopsuse vormile juba u 3000 eKr (Rivers ja Dahlem 2014[7]). Veel on tuvastatud, et näiteks Vanas-Egiptuses arendati välja esimesed putukate vastased vahendid, et saada viljakahjureid kontrolli alla (Buckland 1981[8]). Kuna putukate kestade säilimisele on eriti soodsad niisked ja anaeroobsed keskkonnad ning külma- ja kuiva kõrbed, siis kõige rohkem arheoentomoloogilisi uurimusi tulnud just Alaskalt (Forbes, Britten, Knecht 2015[9]), Kanadast (Kuzmina jt 2013[10]), Islandilt (Forbes ja Milek 2013) ning Egiptusest (Panagiotakopulu 2004[11]).

Arheoentomoloogiast arenenud uurimissuunad muuda

Arheoentomoloogiaga on seotud mitmed erinevad arheoloogia suunad. Üks nendest on inglise keeles Forensic Archaeology. Terminile Forensic Archaeology leiab praeguse seisuga Arheoloogia terminibaasist[12] vaste "arheoloogiline kohtumeditsiin". Arheoloogilise kohtumeditsiini eesmärk on olnud arheoloogiliste võtete kaasamine tänapäevaste surnukehade uurimisel. Selle eesmärk ei ole mitte ainult surnukeha ja maetud asitõendite leidmine, vaid ka inimtegevuse jälgede põhjal mineviku sündmuste taasloomine (Litherland jt 2012[13]). Suurbritannias on umbes 50–70 juhtumit aastas (Cox 2009[14]), kus kaasatakse spetsiaalselt väljaõppinud arheolooge kuriteopaigale tööd tegema koos kriminalistidega. Kohtuekspertiisi kaasatud arheoloogide ülesanded on tavaliselt järgnevad: peidetud haudade avastamine, kaevamine ja dokumenteerimine; peidetud esemete otsimine; kontekstuaalne luude dateerimine; kahtlaselt vajunud või segatud maalappide inspektsioon (Litherland jt 2012[13]).

Üks suund, mis on seotud arheoloogiaga ainult kaudselt, on Forensic Entomology. Inglise keelsele mõistele Forensic Entomology puudub hetkel ametlik eestikeelne vaste. Forensic Entomology oleks otsetõlkes kohtuekpertiisi entomoloogia, ehk kohtuekspertiisi haru, mis tegeleb laiba juurest või kuriteopaigast leitud putukatega. Nende põhjal on võimalik kirjeldada laiba leiukohta, surmaeelset lähiminevikku ning mitmeid surnukeha puudutavaid elemente: näiteks surma aja kindlaks tegemine, kas keha on liigutatud, missuguseid uimasteid inimene oli tarvitanud (kui vastne sööb inimest, siis temas on vastavalt tarvitatud ained eriti kontsentreeritud) (Rivers ja Dahlem 2014[7]).

Kohtuekspertiisi meetodeid on proovitud kasutusele võtta ka arheoloogias ning sellest on välja arendatud uus arheoloogiline uurimissuund: Forensic Archaeoentomology või ka Funerary Archaeoentomology. Tõlkes võiks see olla kohtuekspertiisi arheoentomoloogia või matuste arheoentomoloogia, mille eesmärk on kohtuekspertiisi entomoloogia teadmiste kasutamine arheoloogias ning nende põhjal putukate fauna seostamine arheoloogiliste inimsäilmetega, et mõista matusetalituse eelseid, ajal ja peale seda toimunud sündmusi (Rivers ja Dahlem 2014[7]).

Arheoentomoloogia Eestis muuda

Sel teemal on Eestis ilmunud vaid üks bakalaureusetöö [15], Eestis pole varem keegi sellega tegelenud. 2017. ilmunud bakalaureusetöö üheks ajendiks said arheoloogilistest kontekstidest leitud putukad. Putukaline materjal on pärit nii Kukruse (2009-2010) kui ka Pärnu Aleksander Nevski garnisoni (2011) kalmistu kaevamistelt. Teisalt on teema vastu huvi avaldanud ka Eesti kohtuekspertiisi spetsialistid, kes siiani ei ole kohtuekspertiisi entomoloogia võimalusi Eestis aktiivselt kasutanud.

Uurimise metoodika muuda

Igale arheoentomoloogilisele juhtumile tuleb läheneda individuaalselt, seega mingit kindlat süsteemi, mis alati toimiks, ei ole olemas. Arvesse tuleb võtta kultuurilist, geograafilist ja kronoloogilist konteksti. Sellele lisaks peab mõtlema, kas tegu on olnud ühe või mitme matusega sama koha peale, kas kirst on vastu pidanud (kivist näiteks) ja surnukeha peale ei ole pinnas vajunud või vastupidi; kas surnukeha on mumifitseeritud looduse või inimese poolt, või kas on üldse tegemist olnud põletusmatusega. Vastavalt sellele, millega on tegu, tuleb ka proovide võtmine viia kooskõlla juhtumiga.

Näidisjuhtumid Eestis muuda

Peamine putukaline leiumaterjal matuste juurest on kärbeste nukukestad. Nende kestade järgi kärbseliigi selgeks tegemine on hetkeseisuga Eestis võimatu nii spetsialisti puudumise kui ka võrdluskogu puudumise tõttu. Juhul kui oleks võimalik liik kindlaks teha, saaks üpris täpselt panna paika, kui kaua surnukeha pidi olema enne matmist maa peal ning kas kärbsed on kuidagi mõjutanud laiba lagunemist ka maa all. Liikide järgi saab kindlaks teha ka seda, kui lihtne on olnud matmise järgselt laibale ligipääs või kui sügavale on inimene kunagi maetud.

Kukruselt oli parimaks uurimisobjektiks hauas VIIb olnud naise luustik, mille juurest leiti mitmest kohast ja arvukalt kärbeste nukukestasid. Esialgsete tulemuste põhjal võib oletada, et nad kuulusid liha- või päriskärblaste sugukonda ning olid kõik seotud surnukehaga juba enne matmist. Nukukestade põhjal võib ka arvata, et matmine pidi toimuma soojal ajal, kas kevade lõpus või suvel ning et surnukeha oli hoitud vähemalt nädala, kui mitte rohkem, enne matmist maa peal.

Pärnu puhul on samamoodi säilinud mitmed nukukestad, mõned nähtavasti ka kolju siseküljel, kuid lisaks ka ühe mardiklase kestad ja kattetiivad. Tegemist on Rhizophagus dispar'iga, kes on tuntud juba kõduneva puidu koore all toituva ja elava liigina. Lisaks on teada, et ta toitub ka kärbeste vastsetest. Matusesse võis ta sattuda mitmel erineval viisil. Näiteks võidi kasutada matuse puhul kirstu tegemisel odavat servamata lauda ning mardikad, kes elutsesid puu koore all, sattusid koos kirstuga maapõue. Teiseks võimaluseks on, et valmikud läksid juba surnukehal arenevate kärbsevastsete peale toituma ning maeti koos sellega maha. On selge, et antud liik otseselt surnukehast ei toitu ega sellel ei paaritu ning sattus hauda teistel põhjustel.

Viited muuda

  1. ↑ Coope, G. R. ja Osborne, P. J. (1967) Report on the coleopterous fauna of the Roman well at Barnsley Park, Gloucestershire. Transactions of the Bristol and Gloucestershire Archaeological Society 86, lk 84–87.
  2. ↑ Ponel, P. (1993) Les Coléoptères du Quaternaire : leur rôle dans la reconstruction des paléoclimats et des paléoécosystèmes. Bulletin d´Écologie 24, 1, lk 5–16.
  3. ↑ Kenward H.K. (1975) Pitfalls in the environmental interpretation of insect death assemblages. Journal of Archaeological Science 2, lk 85–94.
  4. ↑ Hall, A. R. ja Kenward, H. K. (1990) Environmental Evidence fromthe Colonia. Archaeology of York 14/6. York: Council for British Archaeology for York Archaeological Trust, lk 289–434.
  5. ↑ Kenward, H. K. ja Hall, A. R. (1995) Biological Evidence from 16–22 Coppergate. Archaeology of York, 14/7. York: Council for British Archaeology for York Archaeological Trust, lk 435–797.
  6. ↑ Smith, D. N. (2012) Insects in the City: An Archaeoentomological Perspective on London’s Past. British Archaeological Reports, British Series 561. Oxford: Archaeopress.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Rivers, B. D. ja Dahlem A. G. (2014) The Science of Forensic Entomology.
  8. ↑ Buckland, P.C. (1981) The early dispersal of insect pests of stored products indicated by archaeological records. Journal of Stored Product Research 17, lk 1–12.
  9. ↑ Forbes, V. Britton, K. Knecht, R. (2015) Preliminary archaeoentomological analyses of permafrost-preserved cultural layers from the pre-contact Yup´ik Eskimo site of Nunalleq Alaska: Implications, potential and methodological considerations. Environmental Archaeology, Vol.20. No2, lk 158–168.
  10. ↑ Kuzmina, S. Froese, G. Jensen, B. J. L. Hall, E. Zazula, G.D. Middle Pleistocene to Holocene fossil insect assemblages from the Old Crow basin, northern Yukon, Canada. Quaternary International 341, lk 216–242.
  11. ↑ Panagiotakopulu, E. (2004) Pharonic Egypt and the origins of the plague. Journal of Biogeography 31, lk 269–275.
  12. ↑ "Arheoloogiline terminibaas". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. märts 2018.
  13. ↑ 13,0 13,1 Litherland S., Grant. M.-N., Roberts J. (2012) Forensic ecology handbook: From Crime Scene to Court. Forensic archaeology, lk 24–40.
  14. ↑ Cox M. (2009) Forensic anthropology and archaeology: past and present – a United Kingdom perspective. Handbook of Forensic Anthropology and Archaeology, lk 29–41.
  15. ↑ Argo Selin (2017). "Matuste arheoentomoloogia".
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Matuste_arheoentomoloogia&oldid=6337766"