Martin Knutzen
Martin Knutzen (14. detsember 1713 Königsberg – 29. jaanuar 1751 Königsberg) oli saksa filosoof.
Ta oli Christian Wolffi ja Alexander Baumgarteni õpilane ja Immanuel Kanti õpetaja, kes tutvustas talle Newtoni füüsikat ja Leibnizi õpetust. Ta oli Königsbergi ülikooli erakorraline loogika- ja metafüüsikaprofessor. Kantist oli ta vaid kümmekond aastat vanem ning professoriks sai ta juba 21-aastaselt.
Kuigi ta oli eluajal kuulus, püüdes ühendada pietismi ja Christian Wolffi õpetust, on ta tänapäeval tuntud ainult asjatundjatele. Knutzenil oli oluline osa Immanuel Kanti ja Johann Georg Hamanni kujunemises. Nii Kant kui ka Hamann on teda nimetanud "kuulsaks Knutzeniks". Kantile jäi Knutzen alatiseks "pühaks", kuid ta ei maini Knutzenit üheski oma teoses.
Elulugu
muudaKnutzeni vanemad olid kaupmees Hagen Knutzen ja tema abikaasa Constantina Knutzen (sündinud Rump). Pärast vanemate varajast surma võtsid poisi enda hoolde sugulased, kes koolitasid teda kihelkonnakoolis. Aastal 1726 immatrikuleeriti Knutzen Königsbergi ülikooli. Peale filosoofia- ja ajalooõpingute kuulas ta filosoofiat ja matemaatikat eeskätt Christian Friedrich Ammonilt, füüsikat Johann Gottfried Texkelt ning teoloogiat Abraham Wolfilt ja Franz Albert Schultzilt. Aastal 1733 sai Knutzen ülikoolilt magistrikraadi.
Aastal 1735 kutsuti Martin Knutzen Königsbergi Ülikooli erakorraliseks loogika ja metafüüsika professoriks. Aastal 1744 nimetati Knutzen lossiraamatukogu adjunktiks ja Königsbergi ülikooli akadeemilise kolleegiumi üleminspektoriks.
Knutzen huvitus peale filosoofia loodusteadustest ning õpetas füüsikat, astronoomiat ja matemaatikat (õigupoolest luges ta filosoofia kõigist valdkondadest ja naabervaldkondadest; Kant, kes asus ülikoolis õppima 1740, kuulas tema juures üldfilosoofiat, loogikat, praktilist filosoofiat, loomuõigust, psühholoogiat, loodusfilosoofiat, õpetust eksitustest; madalamat ja kõrgemat matemaatikat, infnitesimaalarvutust ja astronoomiat ning osales Knutzeni asutatud "Füüsikalis-teoloogilises seltsi" dispuudiharjutustes, nii et ta võlgneb Knutzenile peaaegu kõik oma filosoofia- ja matemaatikateadmised).
Newtoni õpetuse uurimine pani Kmutzeni kahtlema Leibnizi ja Wolffi ettemääratud harmoonias; ta kaitses mehaanilise põhjuslikkuse rolli füüsiliste esemete liikumises. See mõjutas Kanti hilisemat õpetust: too püüdis lepitada vaimset autonoomiat mehaanika reaalsusega.
Knutzenil ja Kantil, kes mõlemad olid pietistid, olid väga tihe isiklik-sõbralik läbikäimine, mis sai alguse sellest, et Kant jäi Knutzenile üliõpilaste läbikatsumisel silma. Peale usuküsimuste põhjaliku arutamise juhatas ta Kanti sisse mehaanika ja optika uurimisse. Tema rikkalik loodusteadlik raamatukogu, kust Knutzen Kantile algul Newtoni teoseid, hiljem Kanti soovi kohaselt ka teisi raamatuid laenutas, oli Kantile suureks abiks traktaadi "Mõtted elusjõudude tõesest hindamisest" kirjutamisel ning mõjutas Kanti hilisemat, kriitikate perioodi mõtlemist.
Knutzen oli 1741. aastast kirjavahetuses Euleriga.
Teosed
muudaKnutzeni peateosed on "Systema causarum efficientium" (Toimivpõhjuste süsteem"; räägib toimivatest põhjustest 1745. aastal) ja "Elementa philosophiae rationalis methodo mathematica demonstrata" (Ratsionaalse filosoofia elemendid tõestatuna geomeetrilisel meetodil; 1747).
Hinge ja keha vahekorda iseloomustas ta Descartesi influksiteooriat ning Leibnizi ettemääratud harmoonia kontseptsiooni kombineerides.
Samuti kuulub talle inglise deismi vastane "Philosophischer Beweis von der Wahrheit der christlichen Religion" (Kristliku religiooni tõesuse filosoofiline tõestus; 1747).
Aastal 1732 valmis Knutzenil Wolffi juhendamisel doktoritöö "Dissertatio inauguralis de concordia rationis cum fide, in locis, de iustitia Dei".
Aastal 1744 avaldas Knutzen filosoofilis-spekulatiivse kirjutise samal aastal ilmunud komeedist.
Knutzeni kirjutistel olid suured tiraažid.