Mandalased

Mandad (ka mandalased) on gnostiliste rühmituste üldinimetus juutluses ja ka gnostilise juudakristliku ristijate rühmituse nimetus. Veeriitusi oluliseks pidanud mandade rühmitus on ainsana kuni tänaseni järjepidevalt säilinud juudakristlik erakond. Selliseid rühmitusi oli kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel mitmeid, nt esseenid ja elkesaid (juudikristlased).

Maagiline savikauss mandakeelse tekstiga Mesopotaamiast

Mandad tekkisid ilmselt kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel, aga pühad raamatud pandi kirja 7.–8. sajandil. Ristijate rühmituse peateos on "Ginza".

Mandade päästeusundi rajajat ja päritolu pole teada. Nad vastandusid Jeruusalemma judaismile ja eelistasid päästeõpetuse iraani varianti. See oli sarnane süüria juutluse rahvaliku usuga.

Mandad on ainus tänapäevani järjepidevalt säilinud gnostiline rühmitus. Nende iidne asuala paiknb tänapäeva Iraagi territooriumil. Mõni kogudus leidub ka Iraanis, aga arvukalt emigrantidena Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja ka Euroopas.

Mandade päritolu kohta on kaks oletust. Esimese järgi on mandade rühmitus tekkinud Iisraelis ja vastavalt enda pärimusele asusid mingil ajal ümber Kahejõemaale (Mesopotaamiasse). Teise järgi on rühmitus Kahejõemaal ka tekkinud ja väljaränd Iisraeli algkodust on vaid mandade legend.

Mandade tähtsaim prohvet oli Ristija Johannes. Aabrahami, Moosest, Jeesust ja Muhammadit pidasid nad valeprohvetiteks. Mandadel oli nii ühealgeõpetus (monism; üks maailma looja), kui ka kahesusõpetus (vahendaja loob maailma kellegi ülesandel; dualistlik valguse- ja pimeduseriigi vastandamine). On ka selline maailma tekkimise mõttesuund, milles püütakse eelnevaid loomislugusid ühendada.

Tähtsaimaks sakramendiks on ristimine. Päästjaks võib pidada Manda d`Haijeti.

Mandad pole kokku puutunud Nag Hammadist leitud koptikeelsete gnostiliste tekstidega. Kuid neil on sarnaseid motiive. Mandad pole mõjutatud kristlusest.

Tänapäeval on mandad Iraagis sunniitide poolt vaenatud vähemus.

VälislingidRedigeeri