Makaroonilisus
Makaroonilisus ehk makarooniline keel, ka makaronistiil[1] on mõiste, mis kirjeldab eri keelte segamini kasutamist tekstis. Makaroonilisus võib tähendada kakskeelseid sõnamänge või nalju, milles eri keelte sõnu kasutatakse samas kontekstis ja teksti sisu mõistmiseks tuleb kasutada koodivahetust. Makarooniline ladina keel on kõnepruuk, mille rahvakeelsed sõnad on varustatud ladina lõppudega või sisaldab ladinakeelne tekst pastišina rahvakeelseid sõnu (vt ka köögiladina keel).
Sõna pärineb uusaja ladina keele sõnast macaronicus, tuletatud u 17. sajandi algul itaalia sõnast maccarone[2], mis tähendab klimpi või pelmeeni, tollal robustset talupojatoitu. Sõna võib olla pejoratiivse tähendusega ja tähistada olukorda, kui keelte segamise eesmärgiks tekstis on huumor või satiir, kuid mõnikord kasutatakse seda ka tõsisema segakeelse kirjanduse puhul.
Makaroonilisust eesti kirjanduses on uurinud Maie Kalda (artiklid "Jacob Johann Malm ja makarooniline luule", "Krossi keeleloomest")[3].
Näiteid
muudaKadakasakslasi on iseloomustatud makaroonilise kõnepruugiga, kus kasutatakse segamini eesti ja saksa sõnatüvesid ning eesti grammatikat.
- [Madam Muru:] "Las suvi tuleb, siis laps tuleb Tantet besuchima. Kui Erdbeerid reifivad – siis läheme aeda ja naschime." (August Kitzberg, "Veli Henn". "Külajutud III". 1915, lk 24)
Ladinakeelsete, aga ka saksa- ja prantsuskeelsete sõnadega pikitud eesti keelt kohtab sageli üliõpilaslauludes, näiteks:
- Kuid siiski joovad filii,
- sest bene on krambambuli" (saksa üliõpilaslaul, tlk J. Uluots)
- Gaudeamus! Rõõmustada alati!
- Tantsujoovastuses olla koiduni!
- Õnn on olla hetkes, õnn on olla noor,
- mater nostra alma est ülikool! ("Üks väike rõõmulauluke", tekst L. Erilt)
- [...]
- Alati on praegu, alati on siin,
- vita nostra brevis est, c'est la vie! ("Üks väike rõõmulauluke", tekst L. Erilt)
Viited
muuda- ↑ https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=makaronistiil
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2022. Vaadatud 9. juunil 2022.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ J. Urmet. Mis naine ta on? Maie Kalda 75. - Eesti Päevaleht Kultuur, 18.06.2004