Pastišš
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2020) |
Pastišš (prantsuse keeles pastiche, itaalia keeles pasticcio 'tainas, pasta', ’pirukas, pasteet, puding’, 'jäljendus') on teos, mis teadlikult jäljendab ühe või mitme kirjaniku, helilooja, koolkonna, ajastu stiili, laadi, iseloomu, sõnavara ja lausestust.[1][2] Enamasti on tegu mängulise laenamise või tsiteerimisega, harvemini originaalsuse puudumisega. Pastišši on kirjeldatud ka definitsiooni “ei originaal ega ka koopia” abil.[3] Pastišš võib olla nii osa teosest või ka kogu teos tervikuna.[1]
Pilkavast paroodiast ja travestiast erineb pastišš tunnustava, plagiaadist aga avaliku jäljendamise poolest. Pastišid on laialdaselt tuntud visuaalse kunsti, kirjanduse, teatri ja muusika valdkonnas.
Erilist huvi on pastišš pälvinud poststrukturalismis ja postmodernismis, mis käsitlevad kirjanduslikke tekste või muusikalisi kompositsioone tihedas omavahelises põimingus. Tekst või muusikaline oopus on seotud sellele eelnenud ja seda ümbritsevate teiste autorite loominguga ja kujutab endast omamoodi uut kombinatsiooni varem kirjutatud tekstidest (intertekstuaalsus) või muusikalistest teostest.
Hoolimata jäljendi staatusest on pastišš ainulaadne, sisaldades lisaks matkimisele uusi elemente. See on vähemal või rohkemal määral iseseisev; seda on võimalik mõista ka ilma algteost tundmata. Mõningad pastišid aga eeldavad algteose ära tundmist, muidu jääb teos arusaamatuks või näib sisutu.[1]
Kirjanduses muuda
Kirjanduses kujutab pastišš endast teksti loomist, milleks kasutatakse teise autori loomingut, imiteeritakse teise autori stiili, kuid antakse varasemale tekstile hoopis uus sisu, samal ajal suhtudes autorisse lugupidavalt, kellelt uueks loominguks idee saadi.
Eesti kirjanduslikest pastiššidest on hea näide Gustav Suitsu paguluses pastišeeritud Mihkel Veske üldtuntud ärkamisaegset luuletust "Kodumaa" ("Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt"). Suitsu versioon:
"Kas tunned maad, kus häitseb kahur,
mis vanad lõhkund piiriraad? ..."
Teine näide on Oskar Looritsalt, kes Rootsis paguluses olles tõlgendas eesti seltskondades Sergius Lipu poolt saksa helilooja Max Oscheiti laulule "Das Schwarzwaldlied" tõlgitud sõnu "Mets mühiseb ja kägu kukub ra’al..." tublisti teistsuguses kontekstis:
"Mets mühiseb ja küla lõikab puid
Pätt istub Toompeal, jagab tema maid
Pea Stalin lippab juudikarjaga
Tal saks on kannul võidupärjaga."
Muusikas muuda
Muusikas on pastišeerimine laialt levinud. Mozarti mitmed teosed imiteerivad barokiajastu stiili. Edvard Griegi Holbergi klaverisüidi eeskujuks on olnud samuti vanamuusika. Mõned Tšaikovski variatsioonid rokokoo teemadel lähtuvad tema lemmikhelilooja Mozarti juurutatud klassikalisest vormist.
Popansambli Queeni "Bohemian Rhapsody" on pastišš paljudest varasematest muusikastiilidest nagu ka The Beatlesi "Happiness is a Warm Gun".
Filmikunstis muuda
Filmikunstis on pastišš samuti laialdaselt kasutusel. Austatakse ja matkitakse teise filmitegija stiili ja käekirja, kaamera kasutamist, valgustamise nippe, misanstseene, millele antakse uus sisu ja reeglina arendatakse edasi. Stsenaristid võivad pastišeerida teiste filmide faabulat või lülitada oma teosesse "tsiteeritavaid" katkendeid muudest linateostest, andes nendele katkenditele üldises kontekstis hoopis teise sisu. Praktiseeritakse eriti ajaloolistes ja dokumentaalsetes, aga ka komöödia- ja õudusfilmides.
Arhitektuuris muuda
Arhitektuuris on sageli kasutusel linnaplaneerimises, kus pastišeeritakse nii teiste autorite linnaosade planeerimist kui ka lähtutakse uute hoonete rajamise üldisest moevoolust. Arhitektuuris väljendab pastišš suundumusi ja seda kasutatakse ilma viitamiseta. Paljud teise maailmasõja järgsed linnaplaneerimise kombed ja suundumused on linnade ja riikide kaupa pastišid, kus algseteks ideede andjateks olid sellised nimekad arhitektid ja linnaplaneerijad, nagu šveitsi-prantsuse arhitekt Charles-Édouard Jeanneret (tuntud kui Le Corbusier) või inglise aedlinnade rajamise edendaja Ebenezer Howard. Eesti arhitektid Mart Port ja Malle Meelak ammutasid ideid Tallinna Väike-Õismäe elamurajooni planeeringuks Stockholmi Täby linnaosa planeeringust.
Lavamuusikas muuda
Lavamuusikas on pastišš massiliselt levinud. Seal võeti see mõiste kasutusele pärast 1720. aastat, et iseloomustada oopereid (19. sajandil ka operette), mis koostati algsele või uuele libretole eri heliloojate komponeeritud meloodiatest. Pastišš lavalise meelelahutuse vormina oli algselt kasutusel Itaalia (eriti Veneetsia) õukonnateatrites juba 1640. aastate paiku, kui järsult kasvas vajadus uute ooperite järele ja komponistid ei suutnud nõudmisega sammu pidada.
Et ooperid olid tollal valdavalt komponeeritud kasutada olnud lauljate võimetest lähtudes ning peegeldasid sisuliselt sageli kohalikke olusid, siis nende mujal ettekandmine tähendas vajalike muudatuste sisseviimist nii faabulas kui ka lauljate võimete arvestamist. Näiteks Francesco Cavalli ooper "Giasone" (1649) elas iga uue ettekande eel üle suuri sisulisi muudatusi. Peaaegu kõik Itaalia ooperid, mis tulid pärast väljatulekut uuesti ettekandmisele 17. sajandi viimastel aastakümnetel, läbisid pastišeerimise protsessi.
18. sajandil olid ettekantava opera seria või opera buffa loomisel tavaliselt aluseks Pietro Metastasio või Carlo Goldoni libretod. Kuid nende teksti edasiandmiseks valisid vajalikud aariad tavaliselt selles tükis üles astuvad lauljad ise. Retsitatiivid komponeeris vastav õukonnahelilooja, muusikajuht või koguni teatri impressaario. On teada juhus, kui Milanos esitatud ooper "Arione" koosnes 27 kohaliku helilooja komponeeritud aariatest, mis olid ühte sulatatud aktuaalseid sündmusi kommenteeriva faabula edasiandmiseks.
Pastišid olid 1725. aasta paiku saavutanud Itaalias tohutu populaarsuse. Paljud tippheliloojad, nagu Vivaldi, Bononcini, Johann Christian Bach, Sacchini, Anfossi, Händel, Hasse, Gluck, Mozart ja Haydn, tegelesid meelsasti pastiššide koostamisega. Neil polnud midagi selle vastu, et oma vanu või uusi aariaid mugandada mõnele teisele tekstile. Varem loodud aariad kõlasid seetõttu täiesti uues kontekstis. Antonio Vivaldi palus 1735. aastal Goldonit, et too kohendaks oma värsse olemasolevale libretole, sest ta "tahab keeta kokku draama" vastavalt oma maitsele.
Itaaliast levisid pastišid Hamburgisse, Braunschweigi, Brüsselisse ja eriti Londonisse, mis kujuneski Euroopas pastiššide esitamise keskuseks. Pastišibuum Londonis vallandus 1707. aastal, kui kanti ette Johan Jacob Heideggeri kokkupandud "Thomyris, Queen of Scythia", mis koosnes Alessandro Scarlatti, Francesco Gasparini, Albinoni, Bononcini jt meloodiatest, mida arranžeeris Johann Cristoph Pepusch, kes komponeeris ka värsked retsitatiivid. Kastraat Valentino Urbani esitas selle lugusid itaalia keeles, ülejäänud lauljad kasutasid inglise keelt. Paljud väljapaistvad ooperid, nagu Glucki "Orfeo ed Euridice", esitati Londonis esialgu pastiššidena.
Eriti paistis aga sellel alal silma Georg Friedrich Händel. Tema ooper "Elpidia" (London, 1725) on parim Londoni pastiššide loomise näide. Händel võttis Apostolo Zeno 1697. aastal kirjutatud libreto ja lisas sellele omalt poolt kahe dueti ja mõne retsitatiivi värsid. Seejärel valis aariad Leonardo Vinci ooperitest "Ifigenia" ja "Rosmira fede" ning Orlandini "Berenicest" ning komponeeris ise juurde vaid need kaks duetti ja osa retsitatiive. Aariad valis ta aga vastavalt lauljate Francesca Cuzzoni, Senesino (Francesco Bernardi), Francesco Bononcini ja teiste võimetele ning "keetis kokku" väga populaarse loo. Händeli teine ooper "Oreste" (1734) koosneb aga täielikult tema enda varasematest aariatest. Juurde on komponeeritud balletimuusika ja retsitatiivid.
Tüüpilisteks 18. sajandi esimese kolmandiku Londonis esitatud pastiššideks olid "Muzio Scevola" (1721), millele Händel, Giovanni Bononcini ja Filippo Mattei komponeerisid igaüks ühe vaatuse, samuti "La virtù triofante dell'amore, e dell'odio, ovvero Il Tigrane" (1724) Benedetto Micheli, Vivaldi ja Nicola Romaldo panusega.
Pariisis anonüümsele Circe legendile loodud prantsuse helilooja Henri Desmarets' samanimelist ooperit on samuti tituleeritud üheks oma aja väljapaistvaks pastišiks, mitte tänapäeva mõistes plagiaadiks. 1826. aastal esietendus Pariisi Théâtre de l'Odéonis Rossini 12 ooperi parimatest muusikapaladest Emile Deschamps'i ja Gabriel-Gustave de Wally libretole komplekteeritud "Ivanhoé". See lugu oli Prantsusmaal, USA-s, Inglismaal ja Saksamaal esitamisel veel 1833. aastal ja hiljem ning on ette kantud ka tänapäeval Rossinile pühendatud festivalidel. Pastišš-ooper on ka 1846. aastal Pariisi Opéras ette kantud 3-vaatuseline "Robert Bruce", mis samuti on kokku pandud Rossini muusikast. Teksti sellele koostasid Alphonse Royer ja Gustave Vaës Walter Scotti "History of Scotland" järgi. Muusika valiti Rossini ooperitest "La donna del lago", "Zelmira", "Elisabetta, regina d'Inghilterra" jt.
On raske määratleda, millal täpselt itaalia pastišš välja suri. 19. sajandi alguses esitati Londoni King's Theatre'is veel suure eduga Martín y Soleri ja Lorenzo da Ponte koostöös sündinud uusi teoseid. Selle teatri endine impressaario John Ebers väitis 1828. aastal, et pastiššide ajastu hakkab lõppema.
Operetimaailmas on parimateks näideteks Jacques Offenbachi meloodiatest koostatud "Christopher Columbus" (1876) ja "Der Goldschmied von Toledo" (1919, E. T. A. Hoffmanni libreto "Das Fräulein von Scuder" järgi), mille koostasid Alfred Zamara ja Julius Stern.
Viini operetiklassika parim pastiši näide on "Wiener Blut" ("Viini veri"), mis on kokku pandud Johann Straussi muusikast. Teksti kirjutasid Victor Léon ja Leo Stern. Operett kanti ette Viini Carltheateris 26. oktoobril 1899 ja see sai suure menu osaliseks.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Dyer, Richard (2007). Pastiche (inglise). New York: Routledge. Lk 1–2. ISBN 9780415340106.
- ↑ Preminger, Alex; Brogan, Terry V.F.; Warnke, Frank J., toim-d (1993). The New Princeton Encyclopedia of Poetry and Poetics (inglise) (kolmas trükk). Princeton: Princeton University Press. ISBN 978-0691021232.
- ↑ Hoesterey, Ingeborg (2001). Pastiche: Cultural Memory in Art, Film, Literature (inglise). Bloomington: Indiana University Press. Lk 1–6. ISBN 978-0253214454.