Vikipeedia

Mały Traścianieci koonduslaager

Mały Traścianieci koonduslaager (saksa keeles Vernichtungslager Maly Trostinez) oli üks suuremaid koonduslaagreid (töölaager) tänapäeva Valgevene riigi territooriumil Minski lähedal Mały Traścianieci külas. Laagri territoorium jääb tänapäeval Minski koosseisu, asudes osaliselt Šabany linnaosa territooriumil.

Aastal 2002 avatud mälestustahvel

Ajalugu muuda

Laager rajati Mały Traścianieci külla kohaliku kolhoosi keskusse 1941. aastal. Algselt oli see mõeldud Saksa armee pealetungi käigus võetud Nõukogude sõjavangide kinnipidamiseks ja seal puudusid rajatised vangide hukkamiseks.[1] Tegemist oli komandandile alluva mõisaga (Gut des Kommandeurs), mille juures oli ka töölaager.

 
Nõukogude ajal püstitatud obelisk

Olukord muutus 10. mail 1942, mil laagrisse saabusid esimesed juudid. Sinna toodi ümberasustamise sildi all juute nii Saksamaalt, Austriast kui ka Tšehhimaalt. Nii Berliinis, Hannoveris, Dortmundis, Münsteris, Dortmundis, Kölnis, Breslaus, Königsbergis, Viinis, Prahas, Brnos, Terezínis, Nürnbergis, Münchenis, Kasselis, Stuttgardis kui ka Frankfurdis organiseeriti SS vägede poolt transpordikeskused, mida kasutati juutide Mały Traścianieci laagrisse saatmiseks.[2] Enamasti hukati juudid kohe saabumisel. Ligi 10 000 seal hukatud Viini juudi tõttu on see paik, kus holokaustis hukkus enim Austria juute.[3]

Laagri põhifunktsioon oli siiski Minski geto ja linna ümbruses elavate juutide likvideerimine. Juudid hukati põhiliselt mahalaskmise teel, kuid laagril oli ka paar mobiilset gaasikambrit. Oktoobriks 1943 oli suurem osa Minskis elanud juutidest selles laagris hukatud.[4]

28. juunil 1944 asusid sakslased holokausti jälgede varjamiseks laagrit hävitama. Sellele vaatamata avastasid piirkonna vabastanud Nõukogude väed 34 matmispaika. Vabastati ka üksikud veel elus olevad juudid, kes 7. juulil andsid tunnistusi laagris toimunu kohta.[5]

Yad Vashemi hinnangul hukati seal vähemalt 65 000 juuti, sealsetest massihaudadest on ametlike teadete kohaselt avastatud 201 500 surnukeha. Kuna aga surnukehad olid põletatud, oli säilmete eristamine raske; ka puudus sealsel surmalaagril aruandlus. Nii on seal hukkunute täpne hulk teadmata, mõnedel hinnangutel hukati seal 330 000 inimest.[6]

Hukkamispaigad muuda

 
Eduard Strauch oli üks tapatalgute korraldajatest

Laagri enda territooriumil reeglina hukkamisi toime ei pandud. Laagri läheduses asus kaks hukkamispaika, kuhu viidi hukatavad Nõukogude sõjavangid, juudid, partisanid ja partisanidega koostöös kahtlustatavad kohalikud elanikud.[7]

Üks hukkamispaikadest oli Błahaŭščyna metsatukk. Seal hukatud aeti lahtistesse haudadesse, mille pikkus oli 50 meetrit, sügavus aga kolm meetrit. Taolisi massihaudasid avastati metsast 34 tükki, hinnanguliselt oli seal hukatud 100 000 inimest.

Teine hukkamispaik oli Šaškaŭka. See avati 1943. aasta sügisel. Sinna rajati hukatute põletamiseks ka suur ahi,millesse võis inimesi laadida otse veoautodelt. Hukatavaid sinna toimetavad autod olid ühtlasi ka liikuvad gaasikambrid - heitgaasid juhiti otse autode suletud kastidesse.

Komandandid ja personal muuda

Koonduslaagri esimene komandant oli baltisaksa päritolu Heinrich Eiche. Tema juhtis koonduslaagrit sügiseni 1943, mil tema asemele asus Austria päritolu hauptscharführer Rieder.[8] Eiche põgenes Argentinasse ja kadus jäljetult.

Laagri personalist tabati Eduard Strauch, kes mõisteti süüdi ja suri Belgia vanglas aastal 1955. Hamburgis mõisteti aastal 1968 süüdi kolm laagri ülevaatajat: Otto Erich Drews, Otto Hugo Goldapp ja Max Hermann Richard Krahner, kes said eluaegse vanglakaristuse. Üks laagri organiseerijatest, Heinrich Seetzen, sooritas enesetapu. Aastal 1970 anti kohtu alla laagriga seotud Gerhard Maywald, kes vabastati aga hiljem süütõendite puudumise tõttu. Hiljem mõisteti ta siiski neljaks aastaks vangi 8000 Läti juudi tapmises osalemise eest.

Ohvrid muuda

 
Laagris hukatud Valgevene katoliku vaimulik Vincent Hadleŭski

Laagris on hukkunud mitmed tuntud isikud:

Tõenäoliselt hukkusid selles laagris ka sellised isikud:

Memoriaalkompleks muuda

Aastal 1963 püstitati laagri kohale obelisk igavese tulega.

Aastal 2002 avati laagri kohal väike mälestustahvel, et mälestada seal hukatuid.

Aastal 2015 avati laagri territooriumil hukkunute mälestamiseks memoriaalkompleks.

  •  
    Memoriaalkompleks
  •  
    Mälestusmärk hukatud nõukogude sõduritele

Viited muuda

  1. ↑ https://web.archive.org/web/20140701122443/http://www.deathcamps.org/occupation/maly%20trostinec.html
  2. ↑ Encyclopedia of the Holocaust (2 April 2006). "Sonderkommando 1005" trials: Hamburg, 1968". Aktion 1005. ARC.
  3. ↑ Letzte Ehre für 10.000 Wiener Opfer der Shoah. Der Standard 28. november 2016
  4. ↑ Dr. Leonid Smilovitsky (1999). "Ilya Ehrenburg on the Holocaust in Belarus: Unknown Testimony". Vol. 29, No. 1–2, Summer–Winter. East European Jewish Affairs. lk. 61–74.
  5. ↑ Yad Vashem (2013). "Maly Trostinets" (PDF file, direct download, 19.5 KB). Shoah Resource Center, The International School for Holocaust Studies.
  6. ↑ Encyclopedia of the Holocaust (2 April 2006). ""Sonderkommando 1005" trials: Hamburg, 1968". Aktion 1005. ARC
  7. ↑ Petra Rentrop: Tatorte der "Endlösung". Das Ghetto Minsk und die Vernichtungsstätte von Maly Trostinez. Berlin 2011, ISBN 978-3-86331-038-7, lk. 198f.
  8. ↑ Petra Rentrop: Maly Trostenez, Lk. 574.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mały_Traścianieci_koonduslaager&oldid=6326884"