Mõistujutt nähtamatust aednikust

Mõistujutt nähtamatust aednikust (inglise keeles Parable of the Invisible Gardener) on mõistujutt, mille algsel kujul esitas filosoof John Wisdom artiklis "Gods" (1944) ning mille tuntum, modifitseeritud kuju pärineb filosoof Antony Flew'lt (artikkel "Theology and Falsification", 1950).

Selle mõistujutuga rõhutatakse väidetavaid erinevusi religioossete ja teaduslike väidete vahel või mõnede väidete mittefalsifitseeritavust. Mõistujutt tahab öelda, et usklikud ei tunnista usuartiklite empiirilist kummutamist, vaid muudavad nende sisu.

John Wisdom esitas mõistujutu niisugusel kujul: "Kaks inimest tulevad tagasi oma kauaks hooletusse jäetud aeda ning leiavad, et umbrohu seas on mõned vanadest taimedest üllatavalt elujõulised. Üks ütleb teisele: "Nähtavasti on aednik käinud selle umbrohuga midagi ette võtmas." Teine ei nõustu ja järgneb vaidlus. Nad telgivad ja peavad vahti. Aednikku ei nähta. Uskuja mõtleb, et võib-olla aednik on nähtamatu, nii et nad patrullivad verekoertega, aga verekoerad ei tee häält. Aga uskuja jääb endale kindlaks ning väidab, et aednik on nähtamatu, lõhnatu ja hääletu. Skeptik pole nõus ning küsib, kuidas niinimetatud nähtamatu, puudutamatu, tabamatu aednik erineb kujutletavast aednikust või üldse olematust aednikust."

Antony Flew' versioon on niisugune: "Elasid kord kaks maadeuurijat, kes leidsid džunglist lagendiku. Lagendikul kasvas palju lilli ja palju umbrohtu. Üks maadeavastaja ütleb: "Seda kohta peab hooldama mõni aednik." Teine pole nõus: "Aednikku ei ole." Nii nad telgivad ja peavad vahti. Aednikku ei nähta. "Aga võib-olla ta on nähtamatu aednik." Nii nad püstitavad okastraataia. Nad lasevad sinna elektri sisse. Nad patrullivad verekoertega. (Sest neil tuleb meelde, kuidas H. G. Wellsi "Nähtamatut meest" võis haista ja katsuda, kuigi teda ei võinud näha.) Kuid pole karjeid, mille järgi võiks arvata, et mõni sissetungija on elektrilöögi saanud. Pole traadi liikumist, mis reedaks nähtamatu ronija. Verekoerad ei tee häält. Ent uskuja pole siiski veendunud. "Aga on aednik, nähtamatu, puudutamatu, elektrilöökide suhtes tundetu, aednik, kellel pole lõhna ja kes ei tekita helisid, aednik, kes käib salaja hoolitsemas aia eest, mida ta armastab." Lõpuks on skeptik meeleheitel: "Aga mis jääb järele sinu algsest väitest? Mille poolest erineb see, mida sa nimetad nähtamatuks, puudutamatuks, igavesti tabamatuks aednikuks, kujutletavast aednikuks või isegi olematust aednikust?""

Diskussioon ajakirjas University

Flew' artikkel

Flew kommenteerib mõistujuttu nii. Alustatakse väitest millegi olemasolu kohta või mingite nähtuste vahelise analoogia kohta, ning järk-järgult taandatakse see klauslite abil millelegi "pildieelistuse" taolisele. (Öeldakse, et on aednik, või räägitakse Aphroditest, kuigi teatakse, et pole üleinimlikku isikut, kes on kõigi seksuaalnähtuste taga.) Niisugused teoloogilised lausungid, nagu "Jumalal on plaan", "Jumal lõi maailma", "Jumal armastab meid, nii nagu isa armastab oma lapsi," paistavad esmapilgul väga väidete sarnastena. Pole küll selget märki, et need on väited või on kavandatud väidetena. Aga vaatleme ainult juhtumeid, kus neid lausutakse väitmise kavatsusega. (Kui võtta selliseid lausungeid maskeeritud käskudena, sooviavaldustena, maskeeritud hüüatustena, maskeeritud eetikana jne, siis neid tõenäoliselt ei saa enam pidada ortodoksseteks ega praktiliselt mõjusateks.) Väitmine, et see-ja-see on tõsi, on samaväärne eitamisega, et see-ja-see ei ole tõsi. Kui meil puudub kindlus, kas lausuja midagi väidab, siis üks viis püüda selgusele jõuda on püüda aru saada, mida ta peaks öeldu tõesuse kahjuks rääkivaks või selle tõesusega ühitamatuks. Kui ei leidu midagi, mida arvatav väide eitaks, siis pole ka midagi, mida see väidaks, seega see ei olegi väide. Mõistujutus tahab skeptik lõpuks öelda, et uskuja esialgsel väitel on nii palju klausleid, et see polegi enam väide.

Mitteusklikele tundub sageli, nagu poleks ühtki mõeldavat sündmust ega sündmuste jada, mida usklikud peaksid piisavaks aluseks, et möönda, et Jumalat ikkagi ei ole või et Jumal ikkagi ei armasta meid. Laps sureb ravimatusse kõrivähki. Isa püüab meeleheitlikult teda aidata, aga pole näha, et taevane isa temast hooliks. Võidakse teha klausel, et Jumala armastus ei ole pelgalt inimlik armastus või et see on armastus, mida me ei mõista, ja siis need kannatused osutuvad Jumala isaliku armastusega ühitatavateks. Aga siis võib küsida, mis selline armastus väärt on, mille vastu see tagatise annab.

Mis peaks juhtuma, et meil oleks õigus öelda, et Jumal ei armasta meid või isegi, et Jumalat ei ole olemas?

Hare'i vastus

R. M. Hare alustab teise mõistujutuga. Hullumeelne on veendunud, et kõik õppejõud tahavad teda tappa. Sõbrad tutvustavad talle heasüdamlikke soliidseid õppejõude, aga see teda ei veena, sest ta peab nende südamlikku suhtumist kuratlikuks kavaluseks. Me ütleme, et tal on luul.

Aga mille kohta see luul käib, kas mõne väite tõesuse või vääruse kohta? Rakendame Flew' testi. Mitte mingisugust õppejõudude käitumist ei pea ta oma teooriale vasturääkivaks, nii et selle testi järgi tema teooria ei väida mitte midagi. Aga see ei tähenda, nagu poleks mingit vahet sellel, mida tema õppejõudude kohta arvab, ja sellel, mida meie arvame, muidu me ei ütleks, et tema on hullumeelne ja meie oleme terve mõistuse juures.

Nimetame seda, mille poolest me tollest hullumeelsest erineme, oma blik'ideks. Temal on õppejõudude kohta hullumeelne blik, meil terve mõistusega blik. Oma blik peab olema mõlemal, sest vaidlusel peab olema kaks poolt. Flew näitas, et blik ei seisne väites ega väidete süsteemis; ometi on tähtis, et blik oleks õige.

Kui ma juhin autot, siis mõnikord ma hakkan endalt küsima, kas rooli keeramine toob alati kaasa vastavad sõidusuuna muutused. Mul pole kunagi ette tulnud, et rooli keeramine ei mõju, aga ma tean, kuidas see võiks juhtuda. Kust ma tean, et seda ei juhtu? Tegelikult ei teagi, lihtsalt mul on niisugune blik terase kohta, et ma tavaliselt usaldan roolikeeramist. Aga mul pole üldse raske ette kujutada, mis tunne oleks omandada vastupidine blik. Inimesed ütleksid, et ma olen terase koha pealt rumal. Igatahes oleksid meie blik'id selgelt erinevad, näiteks mina ei sõidaks kunagi autoga. Aga ma ei ütleks, et erinevus meie vahel tuleb vastandlikest väidetest. Ükskõik kui palju õnnetusteta autosõite või teste ei muudaks minu blik'i, sest minu blik on ühitatav lõpliku arvu niisuguste testidega. David Hume õpetaski, et kogu meie tegemisttegemine maailmaga tugineb sellele, missugune blik meil maailma kohta on, ning vaatlused maailma kohta ei kaota blik'ide erinevust ära. Tundub tõepoolest võimatu isegi sõnastada tavalist blik'i maailma kohta, mis paneb mind lootma rooli terasühendustele, tee jätkuvale võimele autot kanda, õppejõudude mittemõrvarlikkusele, minu jätkuvale heaolule (tähenduses, millest ma päris hästi aru ei saa), kui ma teen jätkuvalt seda, mida pean õigeks, üldisele tõenäosusele, et Hitleri-sugused inimesed lõpetavad halvasti. Aga võib olla üks paremaid sõnastusi on: "Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale." Selle positsiooni viga, mida Flew ründab, seisneb selles, et sellist juttu võetakse seletusena, nii nagu seda teaduses mõistetakse. Sellisena oleks see naeruväärne. Me ei usu, et Jumal on nagu Atlas. Ometi aga ei saa ilma blik'ita olla mingit seletust, sest blik'iga me otsustamegi, mis on seletus, mis mitte. Oletame, et me usume, et kõik, mis juhtub, juhtub puhtjuhuslikult. See poleks muidugi väide, sest see on ühitatav kõigega, mis juhtub või ei juhtu, ning on seega ka iseendale vastupidine. Aga kui me seda usuksime, siis me ei saaks midagi seletada, ennustada ega kavandada, nii et me erineksime ikkagi suuresti neist, kellel on tavalisemad uskumused.

Ja just seda laadi erinevus on nende vahel, kes tegelikult usuvad Jumalasse, ja nende vahel, kes tegelikult ei usu Jumalasse. Sõna "tegelikult" on siin sellepärast, et inimestel, kellel on hea kristlik kasvatus (nagu enamikul neist, kes praegu kuulutavad, et nad ei usu mitte mingit religiooni), on väga raske aru saada, mida nad tõesti usuvad. Mittereligioosseteks on neil end sellepärast lihtne pidada, et nad pole kunagi kogenud religioosse otsija kahtlusi.

Hare ütleb, et Flew' mõistujutul ja tema omal on veel see erinevus, et maadeuurijatele ei lähe aed korda: nad arutavad seda huviga, kuid ilma mureta. Aga Hare'i hullumeelsele lähevad õppejõud korda. Hare'ile läheb auto roolimine korda: autos on sageli inimesed, kellest ta hoolib. Et talle läheb väga korda, mis toimub aias, millest ta end ees leiab, siis ta ei jaga maadeuurijate distantseeritud hoiakut.

Mitchelli vastus

Teoloog kindlasti ei eitaks, et kannatuse fakt räägib selle väite kahjuks, et Jumal armastab inimesi. See tekitabki kurjuse probleemi. Tõsi küll, ta ei luba seda (ega midagi muud) võtta otsustava argumendina selle väite kasuks, sest oma usu tõttu ta usaldab Jumalat. Ta ei ole distantseeritud vaatleja, vaid uskuja.

Seda saaks illustreerida veel ühe mõistujutuga. Sõja ajal okupeeritud riigis kohtab vastupanuvõitleja võõrast, kes jätab talle sügava mulje. Nad jutlevad öö läbi. Võõras ütleb partisanile, et ta on ise vastupanuliikumise poolel, isegi juhib seda, ning ärgitab partisani säilitama usku temasse, mis ka ei juhtuks. Partisan on väga veendunud võõra siiruses ja ustavuses ning hakkab teda usaldama. Rohkem nad omaette ei jutle. Mõnikord nähakse, et võõras aitab vastupanuliikumist, ning partisan on tänulik ja ütleb oma sõpradele: "Ta on meie poolel." Mõnikord nähakse teda politseimundris, patrioote okupantidele üle andmas. Sellistel juhtudel sõbrad torisevad, aga partisan ütleb ikka: "Ta on meie poolel." Ta usub ikka veel, et võõras ei peta teda. Mõnikord ta palub võõralt abi, saab seda ja on tänulik. Siis ta ütleb: "Võõras teab paremini." Mõnikord ütlevad sõbrad: "Mis me peaksime tegema, et sa möönaksid, et sa eksisid ja võõras ei ole meie poolel?" Partisan keeldub vastamast. Ta pole nõus võõrast proovile panema, sest ta usaldab võõrast. Aga ta muidugi tunnistab, et võõra kahemõtteline käitumine räägib selle kasuks, mida ta usub. See ongi usu proovilepanek. Kui partisan palub abi ja ei saa seda, siis ta võib a) teha järelduse, et võõras pole meie poolel, või b) väita, et võõras on meie poolel, kuid tal on põhjendid, miks mitte aidata. Kui kaua võib ta jääda teisele positsioonile, ilma et see muutuks naeruväärseks? See sõltub sellest, millise mulje võõras alguses jättis, ja sellest, kuidas ta võõra käitumist võtab. Kui ta lihtsalt ütleb, et sellel pole tema uskumuse jaoks tähtsust, siis teda peetakse mõtlematuks või hullumeelseks. Ja ta ei saa ka lihtsalt öelda, et "on meie poolel" tähendabki võõra puhul sellist käitumist.

Muidu ta oleks nagu usklik, kes ütleb kohutava õnnetuse kohta lihtsalt: "See on Jumala tahtmine." Tema usku peetakse terve mõistuse juures olevaks ja mõistlikuks ainult juhul, kui ta kogeb endas vastuolu kogu jõudu. Selle koha pealt erineb Mitchelli mõistujutt Hare'i omast. Partisan möönab, et paljud asjad võivad tunnistada tema usu vastu, Hare'i hullumeelne aga ei pea midagi tema blik'ile vastu tunnistavaks. Peale selle, partisani uskumusel on põhjend, nimelt võõra iseloom, aga hullumeelse blik'il ei ole põhjendit, sest blik'idel ei ole põhjendeid.

Mitchell nõustub Flew'ga, et teoloogilised lausungid peavad olema väited. Partisani uskumus võõra kohta on seletus, nimelt seletab see võõra käitumist ning teeb selle arusaadavaks ning aitab seletada vastupanuliikumist võõra kontekstis. Igatahes erineb see tõlgendustest, mille teised samadele faktidele annavad. Väide "Jumal armastab inimesi" sarnaneb väitega "võõras on meie poolel" (ja paljude teiste tähenduslike väidetega, näiteks ajaloo vallas) selle poolest, et see pole lõplikult falsifitseeritav. Mõlemat saab võtta vähemalt kolmel viisil:

esialgsete hüpoteesidena, mille võib kõrvale jätta, kui kogemus neile vastu räägib;
tähenduslike usuartiklitena;
tühjade (võib-olla kindlustundesoovi väljendavate) vormelitena, mille jaoks kogemusel pole mingit tähtsust ja millel pole elu jaoks mingit tähtsust.

Pühendunud kristlasel ei lase usk omandada esimest hoiakut, mis tähendaks Jumala kiusamist. Nagu Flew' tähelepanekutest näha, on tal alaline oht libiseda kolmandasse hoiakusse; kui see juhtub, on see nii loogika kui ka usu viga.

Flew' kokkuvõte

Flew' väljakutse oli niisugune. Paistab, et mõned teoloogilised lausungid esitavad seletusi või väljendavad väiteid ning on mõeldudki neid asju tegema. Aga väide peab väitma, et asjad on nii-ja-nii ja mitte teisiti. Ja seletus peab seletama, miks toimub see-ja-see asi ja mitte miski muu. Aga vähemalt paistab, et usklikud vaatavad sellest mööda ning keelduvad tunnistamast võimalust, et oleks mõeldav, et toimub miski, mida saaks pidada teoloogiliste väidete ja seletuste kahjuks rääkivaks. Ja sel juhul on nende seletused võltsid ja väited tühjad.

Mitchell nõustub, et teoloogilised lausungid peavad olema väited, nii et miski peab saama nende tõesuse kahjuks rääkida. Ta nõustub ka sellega, et usklikel on pidev oht, et nende väidetest saavad tühjad vormelid. Flew nõustub Mitchelliga selles, et teoloog ei eitaks, et kannatuse fakt räägib Jumala armastuse fakti kahjuks. Ta möönab, et oleks pidanud eraldi rääkima teoloogi esialgsest vastusest, milles ta möönab, et asi näeb paha välja, kuid väidab, et hoolimata näivusest peab olema seletus, mis näitab, et Jumal armastab meid. Raskus tuleb Flew' meelest sellest, et teoloog on omistanud Jumalale (erinevalt Mitchelli võõrast) atribuudid (kõikvõimsus, kõikteadmine, kõige Looja olemine), mis välistavad võimalikud päästvad seletused. Lõpuks on teoloog ikkagi sunnitud võtma kasutusele klauslid.

Hare'i katse analüüsida kristlikke religioosseid lausungeid mitte väidetena kosmose kohta, vaid blik'i väljenduste või jaatustena on ekslik. Esiteks, sellises tõlgenduses oleksid need täiesti ebaortodokssed. Teiseks, sellises tõlgenduses täidaksid need vaevalt oma ülesannet: "sa peaksid seda tegema, sest see on Jumala tahtmine," ei põhjendaks ning "minu hing peab olema surematu, sest Jumal armastab oma lapsi" ei lohutaks. Religioossed lausungid võivad küll väljendada vääri või isegi võltse väiteid, aga Flew ei usu, et need pole mõeldud väljendama väiteid ja neid ei tõlgendata väidetena, või vähemalt väiteid eeldavatena, vähemalt religioosse praktika kontekstis (teoloogiline apologeetika võib nõuda nihkeid).

Religioonifilosoofid võiksid kasutada kaksisoimu mõistet. See on võime omada korraga kaht omavahel vastuolus olevat uskumust. Võib-olla usklikud intellektuaalid kasutavad mõnikord kaksisoimu, et südametus ja ükskõikses maailmas säilitada usku armastavasse Jumalasse.

Kirjandus

John Wisdom. Gods. Proceedings of the Aristotelian Society, 1944/5, lk 185–206. Taastrükid: Antony Flew (toim). Essays in Logic and Language, First Series, Blackwell, 1951, ptk X; John Wisdom. Philosophy and Psychoanalysis, Blackwell 1953.
Antony Flew. Theology and Falsification (veebiversioonis ka järgnev diskussioon). – University, 1950, nr 1. Koos autori kommentaariga: [1]. Taastrükk: Alasdair MacIntyre, Antony Flew (toim). New Essays in Philosophical Theology, SCM Press 1955. Hiljem on ilmunud vähemalt 40 taastrükki.
Malcolm L. Diamond. Wisdom's Gods. – Sophia, 1983, kd 22, nr 1, lk 2–12.