Lumelinn

Lumelinn on lumest või ka jääst tehtud "kindlusehitis", mida ehitatakse tavaliselt talvel laste mänguväljakutele, aga teinekord ka suurema ettevõtmisena linnade meelelahutusparkide atraktsioonide juurde. Kõige kergem on seda ehitada 0 °C juures, kui lumi hakkab kõige paremini kokku. Veeretatakse silinderjad lumepallid, mis üksteise kõrvale lükatuna ja peale tõstetuna moodustavad müüre ja torne.

Lumelinna saab ehitada ka madalamate temperatuuride juures, kui õnnestub vanemast kokkuvajunud lumest lõigata välja plokke või "telliseid", või kasutada lume kokkupressimiseks spetsiaalseid rakiseid-vorme. Kui piserdada valminud "lõigule" vett, siis see jäätub ja muudab müüri tugevamaks.^[1]

Lumelinn ei tähenda ainult mingi kindlusehitise jäljendamist, vaid see võib olla ka lõbustuspark, mis koosneb mitmetest eriilmelistest lumest objektidest: linnu, looma, või mõne eseme kujutistest. Kodus ehitatud lumekindluse juures saavad lapsed talviti "lumesõda" pidada ja see on olnud paljude Põhjala rahvaste talviseid meelelahutusi. Lõunamaa rahvastele on olemas isegi lumelinna ehitamise õpetusi.^[2]

Eskimote Oopungnewingi küla Baffini saarel tänapäeva Kanadas. Joonistus on tehtud 1860ndatel Sir John Franklini ekspeditsiooni ajal polaaraladele

Lääneeskimod ehk inuitid on lumest elamuid ehk iglusid ehitanud juba aastatuhandeid. Iglud olid laotud 60 cm laiustest plokkidest, seinad olid seestpoolt kaetud jääga ja igludes elas koos 15–20 inimest. Iglud hoidsid hästi sooja – väljas võis olla 45 kraadi pakast, kuid lumemajas oli temperatuur +16 kraadi.

Lumest kujusid ja mänguehitisi tehti Lääne-Euroopas küllap juba keskajal. 1390. aastast on teada Hollandis välja antud raamatus kujutatud lumememm. XIII ja XIV sajandil oli külm periood Euroopa ilmastikus.

1700, märtsi alguses, kui Rootsi kuningas Karl XII oma vägedega Ida-Eestis, peaasjalikult Laiusel, talvitus; käskis ta Jõgeva mõisa maadele ehitada lumest lossi, mida ta väed õppuste käigus kaitsesid ja ründasid.^[3]

1891. aastal maalis vene kunstnik Vassili Surikov Krasnojarskis õlimaali "Lumelinna vallutamine". Esimest korda oli ta seda mängu näinud varases nooruses oma ema kodukülas Torgošinos. Lumelinn oli ehitatud Surikovide talu õuele. Massistseenis osalesid Bazaihha küla talupojad. Seda mängu mängiti võinädala (Масленица) õigeusupüha raames. Mängijad jagunesid lumelinna kaitsjateks ja ründajateks. Ründajad ratsutasid hobustel, keda kaitsjad pidid tõrjuma lumepallide, okste ja luudadega. Hobuste hirmutamiseks oli lubatud ilma laskemoonata õhku tulistada. Võitja pidi lumekindluse väravatest sisse tungima, kuid üldvõiduks tuli lumelinn purustada. Mängu lõppedes "ristiti" võitjat korralikult lumes. Kuna mäng lõppes sageli tervisetraumade ja vigastustega, siis ametlike võimude poolt see peagi keelati. Ladeiski külas Jenissei kubermangus mängiti seda mängu kuni 1922. aastani.^[4]

Vene kirjanik Arkadi Gaidar on 20. sajandi I poolel kirjutanud lastejutustuse "Lumelinna komandant".

"Lumelinna vallutamine". Vassili Surikovi õlimaal 1891 aastast, Krasnojarsk, Siber

1996. aastast toimub Kanada Loodealade provintsis Yellowknife'is märtsikuus suur lumefestival "Snowking Winter Festival", kus ehitatakse lumest ja jääst lumelinnasid.^[5] Eraalgatusest väljakasvanud ja praeguseks kuu aja pikkuseks kujunenud festivali toetas Kanada valitsus 2009. aastal 16 900 dollarit. See on saanud Yellowknife sümbolürituseks. Novembris lõigatakse Great Slave'i järvest välja vajalik jääkogus, millest hiljem tehakse aknad, lauad, trepid jm. 1. jaanuaril hakatakse lumelinna ehitusega pihta. Müüride jaoks tehakse puidust saalungid, mis "valamistehnikas" täidetakse survega lumega. Ehitus kestab ligi kuu aega.

Tänapäeval on üks tuntumaid lumelinnu Kemi lumelinn (Kemin lumilinna) Soomes, mis igal aastal atraktsioonina uuesti üles ehitatakse. Seda on tehtud aastatel 2006–2018 13 korda ja igal aastal on lumelinnal erinev teema. Esimene lumelinn oli seal 1100 m pikkune ja pääses sellega Guinnessi rekordite raamatusse. Kolmel esimesel aastal oli külastajaid üle 300 000.^[6]

Ka on vanad kasakate rahvatraditsioonid elustatud Siberis Krasnojarski krais, kus Suhhobuzimskis (vana Suhhoi Buzim), Vassili Surikovi kodukohas võinädala pidustuste ajal taas lumelinna vallutamise lahinguid korraldatakse. Nüüd toimuvad need küll vähe humaansemas vormis, kuid lumekindlus tuleb igal juhul vallutada. Teatraalsest etendusest võtab osa Jenissei sõjaväeline kasakate ühing. Peo lõpus süüdatakse põlema müütiline nukk – talvekratt – ja tantsitakse Siberi ringtantsu.