Ludwig von Vogelsang
Ludwig von Vogelsang (12. detsember 1748 – 28. juuni 1822) oli Austria väejuht ja feldzeugmeister, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades.
Nooruspõlv
muudaLudwig von Vogelsang sündis 1748. aastal Brüsselis. Ludwig pärines vanast Mecklenburgi aadlisuguvõsast. Ka tema isa Christian von Vogelsang oli sõjaväelane ja Luxembourgi komandant. Noorena teenis Ludwig Theresia sõjaväeakadeemias. 1. mail 1767 sai Vogelsang jalaväerügemendis nr 41 kadetiks. 1770. aasta 30. märtsil ülendati ta vanemleitnandiks ning viidi üle jalaväerügementi nr 9. 19. juunil 1788 ülendati ta majoriks.[1][2]
Osalemine Prantsuse revolutsioonisõdades
muuda1787. aastal aitas ta maha suruda mässu Hollandis, selle eest autasustati teda kolm aastat hiljem Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga. Prantsuse revolutsioonisõdade ajal võitles ta Belgias. 18. mail 1790 osales ta oma pataljoniga Ychippe lahingus, kus hoidis Prantsuse vägesid terve pärastlõuna tagasi hoidis. Vogelsang pälvis feldmarssal-leitnant Maximilian Anton Karl Baillet de Latouri käest suurt tunnustust. 11. juulil 1790 ülendati Vogelsang ooberstleitnandiks ning järgmise aasta 15. novembril ooberstiks.[2]
1792. aasta 29. aprillil sooritas Vogelsang Lamaini ja Marquaini juures eduka äkkrünnaku Prantsuse vägede vastu, millega sundis nad Lille'ini taganema. Hiljem mängis ta olulist osa ka Marchiennes'i lahingus ning krahv Clerfayt all Saksamaa sõjategevuses. 1796. aasta 4. märtsil ülendati Vogelsang kindralmajoriks. Samal aastal osales ta Würzburgi lahingus, kus juhtis grenaderibrigaadi, millega sooritas eduka rünnaku prantslaste kaitsepositsioonide vastu. 1799. aasta 16. septembril ülendati Vogelsang feldmarssal-leitnandiks.[2]
1799. aastal viidi Vogelsang Itaaliasse. Novi lahingus aitas ta armee tsentris peale Prantsuse läbimurret korda taastada, peatades sellega prantslaste pealetungi. Järgmisel aastal oli ta feldmarssal-leitnant Peter Karl Ott von Batorkezi juhitud Genova piiramisel diviisiülem. Piacenzasse marssides ründas Vogelsangi üksust kindral Chamberlhaci diviis, kelle surve all oli ta sunnitud taganema. Vogelsang osales Otti kolonni koosseisus ka 14. juunil aset leidnud Marengo lahingus.[3][2]
Osalus Napoleoni sõdades
muuda1805. aastal võitles Vogelsang diviisiülemana taas Itaalias. 30. oktoobril paistis ta silma Caldiero lahingus, kus tema grenaderide rünnak oli austerlaste võidus otsustavaks. Sellega teenis vägede ülemjuhatajalt ertshertsog Karlilt palju kiitust. Viimase soovitusel nimetati Vogelsang jalaväerügemendi nr 47 inhaberiks. Austria vägede taganedes sai Vogelsangi ülesandeks Vicenza all Prantsuse vägesid kinni hoida. Prantslased alustasid linna pommitamisega, kuid olid 3. novembril sunnitud piiramise hülgama. Kolmanda koalitsiooni sõja lõppedes juhatas ta ühte diviisi Böömimaal.[2]
1809. aastal juhatas ta uue sõja puhkedes ajutiselt Heinrich von Bellegarde eest 1. armeekorpust. Hiljem osales ta Asperni-Esslingi lahingus, kus sai ka haavata. Lahingus üles näidatud vapruse eest ülendati ta Bellegarde soovitusel 27. mail feldzeugmeisteriks. Kuigi ta saadeti peatselt erru, määrati Vogelsang järgmise aasta 5. juulil Josephstadti kindluse komandandiks. Josephstadtis Vogelsang 28. juunil 1822 insulti surigi. Vogelsangi rügemendis korraldati tema auks festival.[2]
Viited
muuda- ↑ "Vogelsang, Ludwig Ritter von". Vaadatud 25.09.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Allgemeine Deutsche Biographie
- ↑ "Ludwig von Vogelsang (1748-1822) – Le Consulat et le Premier empire". Originaali arhiivikoopia seisuga 26.09.2023. Vaadatud 26.09.2023.