Ludwig Edinger
Ludwig Edinger (13. aprill 1855 – 26. jaanuar 1918) oli mõjukas Saksa anatoom ja neuroloog ning Frankfurdi ülikooli kaasasutaja. 1914. aastal nimetas Preisimaa kuningas ta esimeseks neuroloogiaprofessoriks Saksamaal.
| Ludwig Edinger | |
|---|---|
 Ludwig Edinger 1915. aastal | |
| Sündinud |
13. aprill 1955 Worms |
| Surnud |
26. jaanuar 1918 Frankfurt |
| Rahvus | sakslane |
| Abikaasa | Anna Goldschmidt |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | neuroloogia |
| Tuntumad tööd | Edinger-Westphali tuum |
Edinger sündis juudi peres[1] ning kasvas üles Wormsis, Reini jõe äärses linnas 50 kilomeetrit Frankfurdist edelas.[2] Tema isa Marcus Edinger (1820–1879) oli edukas tekstiilikaupmees ja esimene valmisriiete tootja Saksamaal.[2] Samuti oli Edingeri isa ligi 15 aastat demokraatide saadik Hessen-Darmstadti maapäeval, pühendades oma poliitilise karjääri põhihariduse parandamisele, eelkõige naisterahvaste seas.[3] Tema ema Julie Edinger (1829–1893) oli arst Isaak Hochstätteri (1798–1858) tütar ja pärit Karlsruhest.
Õpingud ja akadeemiline karjäär muuda
Noor Ludwig Edinger oli elavalt huvitatud loodusest ning rõõmustas väga mikroskoobi üle, mille sai 14-aastaselt.[3] Väikeste elusorganismide vaatlus suunas teda juba varases nooruses meditsiinialase uurimistöö poole.
1877–1872 õppis Edinger meditsiini Heidelbergis ja Strasbourgis, kus omandas meditsiinidoktori kraadi. Neuroloogiat uurima suunas Edingeri Strasbourgi ülikooli silmapaistev arst Adolf Kussmaul. Kussmauliga veedetud aeg oli Edingeri elus õnnelik ja tulemuslik. Oma elu lõpuperioodil on Edinger korduvalt rõhutanud Kussmauli juhiste olulisust, tema tolerantsust, julgustavat kriitikat ning suurepäraseid teadmisi erialakirjandusest. Edinger kiitis Kussmauli pühendumist oma õpilastele: ta võis töötada kas või hilistel öötundidel, et tudengite töid parandada.[3]
Edingeri neuroloogiaalased õpingud said alguse ajal, mil ta töötas arsti abina Giessenis (1877–1882). Tema habilitatsioon 1881. aastal toimus samuti neuroloogiliste uuringute alal. Ta töötas Berliinis, Leipzigis ja Pariisis ning avas 1883. aastal isikliku neuroloogiapraksise Frankfurdis. Kuigi Frankfurdis polnud tol ajal veel ülikooli, sai linnast Edingeri teine kodu, eriti tänu kõrgetele teaduse standarditele dr. Senckenbergi meditsiiniseltsis. Oma memuaarides iseloomustab Edinger ilmekalt atmosfääri, mis valitses tema varajastel Frankfurdi-aegadel: peale tööpäeva kliinikus veetis ta öö oma magamistoas, uurides mikroskoobi all loodete ajusid.[2] Uuringuteks vajaliku materjali sai Edinger Marburgis asuvast sünnitusmajast.[2]
Tänu Edingeri initsiatiivile hakkas patoloog Karl Weigert 1855. aastal Frankfurdis Dr. Senckenbergi anatoomiainstituudi (Dr. Senckenbergische Anatomie) direktoriks. Weigert andis Edingerile oma instituudis töökoha. Edinger ja Weigert töötasid 17 aastat tihedalt koos. 1902. aastal andis Weigert Edingerile ruumi, pakkudes võimalust luua oma raha eest isiklik laboratoorium.[2] 1907. aastal asutas Edinger koos Herman Oppenheimi (1858–1919) ja Ludwig Brunsiga (1858–1916) organisatsiooni Gesellschaft Deutscher Nervenärzte (ingl Society of German Neurologists), mille natsivõimud 1934. aastal laiali lõid. 1909. aastal, pärast Edingeri ja Senckenbergi sihtasutuse vahelist vaidlust Edingeri juhitud neuroloogiainstituudi rahastuse üle, läks Edinger üle Frankfurdi ülikooli, kus ta nimetati Saksamaa esimeseks neuroloogiaprofessoriks.[4]
Edingeri peetakse terminite gnosis ja praxis loojaks. Neid termineid kasutati hiljem agnoosia ja apraksia psühholoogilistes kirjeldustes.[5] Lisaks oli ta esimene, kes kirjeldas ventraalseid ja dorsaalseid spinotserebaalseid trakte ning eristas väikeaju vanema (paleocerebellum) ja uuema osa (neocerebellum).[6]
Ludwig ja Anna Edinger (neiupõlvenimega Goldschmidt) muuda
1886. aastal abiellus Ludwig Edinger Anna Goldschmidtiga, kes oli juudi pankurite ja multimiljonäride tütar. 1906. aastal päris Anna pool oma vanemate varandusest. Nagu paljudel teistel selle generatsiooni naistel, ei olnud Anna Goldschmidtil võimalik oma teaduslikke huve ülikoolihariduse abil realiseerida. Seepärast oli Anna Edinger 1890. aastate lõpust kuni 1920. aastateni Frankfurdi kohaliku sotsiaalse heaolu ja meditsiinihoolekande (Sozialhygiene) silmapaistev eestvedaja. Lisaks oli ta üks Saksa feministliku liikumise (Bund Deutscher Frauenplakette) juhte.[2]
Hoolimata sellest, et Edingerid olid juudid, kuulusid nad Frankfurdi kõrgemasse keskklassi. Nende villa oli peamine kultuuriliste tegevuste keskus. Näiteks organiseeris Ludwig Edinger aastatel 1893–1918 pea igal kuul regulaarseid kohtumisi. Lisaks olid Edingerid kunsti ja kunstnike patroonid.[2]
Pärast abikaasa surma 26. jaanuaril 1918 suurendas Anna Edinger Ludwig Edingeri Fondi rahastust ligi pool miljonit tolleaegset Saksa marka (Reichsmark), mis vastas kaasaegses Saksa marga väärtuses ligi viiele miljonile. Sel ajal rahastas Ludwig Edingeri Fond tervet neuroloogiainstituuti, makstes ka seadmete soetamise eest ja kõigile Instituudi töötajatele palka. Kahjuks kaotas investeeritud kapital inflatsiooniaastatel pea kogu oma väärtuse.[2]
Edinger-Westphali tuum muuda
Edinger avastas 1885. aastal lootel okulomotoorse närvi ehk kolmanda kraniaalnärvi lisatuuma (accessory nucleus ingl. k.) – struktuuri, mille esinemist inimajus Otto Westphal (1833–1890) 1887. detailselt kirjeldas. Tuuma nimetatakse seetõttu Edinger-Westphali tuumaks.[4] See asetseb dorsaalselt okulomotoorsest tuumast ning sisaldab paraganglionilisi parasümpaatilisi neuroneid, mille aksonid ulatuvad tsiliaarsesse sõlme.[4] Edinger-Westphali tuum kontrollib pupilli ahenemist ning reguleerib läätse kuju muutumist.[4]
Surm muuda
Edinger suri 26. jaanuaril 1918 Frankfurdis ootamatult infarkti. Edingeri aju eksamineeriti tema enda juhiste järgi tema enda instituudis. Instituut jätkas Edingeri poolt üles ehitatud heategevusfondi tutvustamist. Edingeri loodud Goethe ülikooli meditsiiniosakonna neuroloogiainstituut on vanim Saksa neuroloogiainstituut, mida jätkuvalt rahastatakse Ludwig Edingeri Fondi (Ludwig Edinger Foundation) kaudu.[4]
Viited muuda
- ↑ Kaplan, M. A. (Ed.). (2005). Jewish daily life in Germany, 1618-1945. Oxford University Press on Demand.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kreft G. (1997) The Work of Ludwig Edinger and His Neurology Institute. In: Korf HW., Usadel KH. (eds) Neuroendocrinology. Springer, Berlin, Heidelberg
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Glees, P. (1952). LUDWIG EDINGER, 1855–1918.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Daroff, R. B., & Aminoff, M. J. (2014). Encyclopedia of the neurological sciences. Academic press.
- ↑ Prithishkumar, I. J. (2012). Ludwig Edinger (1855–1918). Clinical Anatomy, 25(2), 155-157.
- ↑ Bhattacharyya, K. B. (2011). Eminent neuroscientists their lives and works. Academic Publishers.