Vikipeedia

Loomuseisund

Loomuseisund ehk loomuliku kooselu mõiste kirjeldab inimkogumit, milles riiklikku institutsiooni pole veel leiutatud või see pole veel formeerunud ning igaühel on vabadus teha seda, mida ta tahab. Alles siis kui inimesed sõlmivad ühiskondliku lepingu ning piiravad vabatahtlikult või väljastpoolt tuleva vägivalla või selle ähvarduse mõjul enda tegevusvabadust, paneb see aluse võimalusele elada rahumeelselt kõrvuti teiste inimestega. Kuigi riigita kooselu vorm oli valitsev paleoliitikumis, võib sellist eluviisi leida ka tänapäeval planeedi Maa mitmetes piirkondades, mis valdavalt jäävad troopilisse metsavööndisse. Riigieelse kooselu fenomeni uurivad arheoloogid, sotsiaal- ja kultuuriantropoloogid, etnoloogid.

Ajalugu muuda

Mozi (470–391 eKr) oli hiina filosoof, kes tõstatas loomuliku kooselu võimalikkuse teema oma töödes. Oma arutelude käigus jõudis ta järeldusele, et rahumeelse kooselu vältimatuks eelduseks on üks, üldine valitseja. Ta väitis oma töös:

„Inimkonna algusaegadel, kui polnud valitsust ega selle seadusi, valitses tava, et igaüks elas oma reeglite järgi (yi, 義). Kuid kui igaühel on oma arusaam sellest, mis on õige, siis on kahe inimese puhul kaks ja kümne inimese puhul kümme arusaama sellest, mis on õige. Kui siis igaüks järgis oma õigust ning mõistis hukka teiste õigused, siis tekitas see vastastikustes suhetes pahameel ja põhjustas konflikte. Kui kokkulepet ei suudetud saavutada, siis võõrdusid üksteisest isa ja poeg, sugulased ja kogukonna liikmed, siis võeti probleemi lahendamiseks kasutusele vesi, tuli ja mürgid. Selle asemele, et kasutada olemasolevaid ressursse ja teadmisi ning ülejäävat vara vastastikku kasulikult, lasti sel hävida ning suurepärased teadmised unustati“.[1]

Thomas Hobbes (1588–1679) oli inglise filosoof, kes kirjeldas loomuliku kooselu seisundit esmalt teoses "De Cive" ('tsiviliseeritud inimene').[2] Teose "Leviathan" 13. peatükis esitas ta väite, et kui inimesed elavad puuduses ja igal inimesel on õigus teha kõike, mida ta peab vajalikuks enda elu ja toimetuleku säilitamiseks, siis on selline elu „üksildane, vaene, vastik, jõhker ja lühike“. Selle seisundi kirjeldamiseks kasutas ta ladinakeelset fraasi „ bellum omnium contra omnes“ (kõikide sõda kõikide vastu). "Leviathani" 14. peatükis väitis ta, et loodusliku oleku vormis pole vara ega ülekohut, sest puudub seadus, mis seda määratleks. On vaid loomulik kord, milles iga inimene peaks püüdlema rahumeelse koosoleku poole, niivõrd kui see on võimalik. Iga inimene peab püüdlema rahumeelsete suhete loomisele teiste inimestega, kuid olema samas valmis kaitsma enda vabadust ja õigusi. Enda vabadusi ja õigusi piiratakse vaid kokkuleppel ja vastastikususe põhimõttel. Sellest vastastikuse loobumise kontseptsioonist arendab ta välja vastastikuste lepingute süsteemi, mis pani aluse ühiskondlikule kokkuleppele, poliitilisele ühiskonnakorraldusele ja tsentraliseeritud valitsussüsteemile.[3] Loomuliku oleku seisund valitseb tänini riikidevahelistes suhetes, kuna pole ülimuslikku seadust ega õiguskorda, mis sätestaks suveräänsete riikide käitumiskorra ja piiraks nende tegevusvabadust. Samas on Hobbesi sõnastatud kontseptsioon aluseks rahvusvahelistele suhete teooriale ja sellest tulenevatele kokkulepetele.[4]

John Locke (1632–1704), inglise arst ja filosoof, käsitleb loomuseisundi teemat 1680-ndatel ilmunud teoses "Second Treatise on Civil Government" (Teine traktaat valitsemisest. Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist). Ta väitis, et loomuseisundis (2. ptk) on igal inimesel täielik vabadus korraldada oma elu ning kasutada oma vara ja isikut nii nagu tema tahab, kusjuures ainsaks piirajaks on seejuures loodusseadused. Loomuseisundis kehtib mõistuslik loomuseadus, mis ei õigusta omavoli ja vägivalda teiste elusolendite suhtes. Inimene ei tohi võtta ega kahjustada teise inimese elu ega seda, mis aitab alal hoida teise inimese elu – vabadust, tervist, ihuliikmeid või vara –, välja arvatud juhul, kui on tegemist õigusemõistmisega seaduserikkuja suhtes.[5][6]

Montesquieu (1689–1755), prantsuse jurist, filosoof ja kirjanik, kasutas loomuseisundi mõistet oma 1748. aastal välja antud teoses "e l'Esprit des lois" (Seaduse vaim). Ta kirjeldas selles varase inimese mõttemudelit enne organiseeritud ühiskonnakorralduse tekkimist. Ta väitis, et igal inimesel on teadmised, mida ta rakendab oma elu säilitamiseks. Kuna nad tunnevad end üksinda olles saamatu ja nõrgana, siis ei ründa nad sellises seisundis üksteist. Otsides üheskoos toitu ja toetades teineteist vastastikku, saavad nad aegamisi üle hirmust ning loovad organiseerunud ühiskonna, mis põhineb kokkulepetel ja tavadel.[7]

Jean-Jacques Rousseau (1712–1778), prantsuse filosoof, kirjanik ja helilooja väitis, et inimesed sünnivad “puhta lehena“, mistõttu nad pole olemuslikult head või halvad. Inimese omadused arenevad välja keskkonnas, milles nad üles kasvavad, mistõttu loomuseisundis puudus inimestel põhjus konfliktideks. Sellega vastandus ta Hobbesi arusaamale, et inimesed on olemuslikult vägivaldsed ning väljaspool organiseerunud ühiskonda käituksid sõjakalt. Rousseau leidis, et ühiskonnas valitsev ebaõiglus ja vägivald on loomuseisundi rikkumise tagajärg.[8]

David Hume (1711–1776), šoti majandusteadlane ja filosoof väidab oma 1739. aastal ilmunud raamatus "A Treatise of Human Nature" ('traktaat inimese olemusest'), et inimesed on oma olemuselt sotsiaalsed: Inimene on oma olemuselt sotsiaalne ja kuna tema toimetulek sõltub koostööst teistega, siis ei saanud ta loomuseisundi ajal säilitada loomalikku metsikust. Kuid loomulikult ei takista miski filosoofilisi arutelusid ja ettekujutust, milles loomuseisundis elav inimene on olemuslikult vägivaldne. Sellega vastandus ta Hobbesi nägemusega. Oma teoses "Of the Origin of Justice and Property" (Õigluse ja vara päritolust) lisab ta veel, et kui inimkond oleks olemuslikult heatahtlik, siis ei peaks me õigust vooruseks. Tema arvates tekkis õiguskord vaid tänu püüdele ületada piiratud ressurssidest ja inimlikust egoismist tulenevaid vastuolusid.[9]

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770–1831), saksa idealistlik filosoof, uuris loomuseisundi fenomeni vaimsest aspektist. Ta kujutas ette kahte inimest, kes mõtlevate, kuid eneseteadvuseta olenditena kohtuvad üksteisega esmakordselt. Kuna neil puudub varasem sotsiaalse suhtluse kogemus, siis algab Hegeli arvates nende vahel võitlus puhtalt tunnustuse saavutamise nimel ning see jätkub seni, kuni üks neist – kes väärtustab oma elu rohkem kui vabadust – alistub ja tunnustab teise enda peremeheks, teenides teda edaspidi talle antud rollis. Hegel leidis, et kõige tugevam inimest liikumapanev jõud on täiesti mittemateriaalne soov saavutada tunnustus enese üleolekust teise inimese üle. Seejuures ei ole kumbki saavutatuga rahul: peremeest ei rahulda vaid sulase tunnustus, vaid ta tahab saavutada ka teiste härraste tunnustust ja on sele saavutamise nimel valmis taas oma eluga riskima. Ka sulan tahab tunnustust, kuid tema taotleb seda oma töös saavutatud meisterlikkusele.[10]

John Rawls (1921–2002) oli ameerika moraali- ja poliitfilosoof, kes esitas oma 1971. aastal ilmunud teoses "A Theory of Justice" (Õigluse teooria) mõttearenduses, milles ta lähtus n-ö algusest ja mida ta kirjeldas hüpoteetilise loomuseisundina. Tema arust elasid inimesed algselt teadmatuse loori all, mistõttu nad ei tea, mida tähendab organiseerunud ühiskond ning milline kasu sellest võiks tekkida. Kuna neil pole teadmisi, siis ei oska nad näha tulevikuarenguid. Ta arvas siiski, et sellises algupärases olukorras tahaksid nad elada nii, et nende põhivabadused oleks kaitstud ning majanduslik toimetulek kindlustatud. See peaks olema aluseks üksikisikute vahelise sotsiaalse kokkuleppe sõlmimiseks nii minevikus kui ka tänapäeval, kui ühiskond rajatakse n.ö nullist.[11] Rawls uuris ka rahvastevahelist loomuseisundit. Artiklis "Law of Peoples" (Rahvaste seadus) laiendas ta oma mõttemudeli rahvusvahelistele suhetele. Seejuures lähtus ta arusaamast, et rahvad, mitte riigid moodustavad põhiüksuse, mida ja milliste vahelisi suhteid tuleks uurida. Ta leidis, et kõige tulemuslikum oleks demokraatia põhimõtteid tunnustav suhtlusviis, kusjuures sellesse tuleks kaasata ka rahumeelseid mittedemokraatlikke subjekte. Selles pakkus ta välja kaheksa põhimõtet, mida rahvad peaksid järgima rahvusvahelistes suhetes.[12]

Robert Nozick (1938–2002) oli ameerika filosoof, kes väitis oma 1974. aastal ilmunud teoses "Anarchy, State, and Utopia" (Anarhia, riik ja utoopia), et omandiõigus ja õiguskord areneb välja loomuliku arengu protsessis. See ei riku kellegi õigusi ning selle kehtestamiseks pole vaja rakendada vägivalda, sest see põhineb vastastikustel kokkulepetel üksikisikute vahel.[13]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Adapted from Mei translation of the. Mozi. Ctext. Chapter 3-1. Retrieved 18 September 2017. [1]
  2. ↑ Hobbes, Thomas (1983). Warrender, Howard (ed.). De cive. The English version entitled, in the first edition, Philosophicall rudiments concerning government and society. Oxford: Clarendon Press. ISBN 0-198-24623-4; ISBN 978-0-19824-623-7.
  3. ↑ Hobbes, Thomas, Leviathan. 1651. Edwin Curley (Ed.) 1994. Hackett Publishing.
  4. ↑ Yurdusev, A. Nuri (June 2006). "Thomas Hobbes and international relations: from realism to rationalism" (PDF). Australian Journal of International Affairs. 60 (2): 305. doi:10.1080/10357710600696191. Retrieved 2 February 2016. [2]
  5. ↑ Locke, John. Teine traktaat valitsemisest. Akadeemia. 2007. ISBN 978-9985-9505-7-9
  6. ↑ Goldwin, Robert (March 1976). "Locke's State of Nature in Political Society". The Western Political Quarterly. 29 (1): 126–135. doi:10.2307/447588. JSTOR 447588.
  7. ↑ Translated by Thomas Nugent, revised by J. V. Prichard. Based on edition published in 1914 by G. Bell & Sons, Ltd., London. Rendered into HTML and text by Jon Roland of the Constitution Society, where the full text of this document may be found, Book 2
  8. ↑ "Hobbes vs Rousseau: Are We Inherently Evil or Good?". IAI TV – Changing how the world thinks. 2019-03-12. Retrieved 2019-10-17. [3]
  9. ↑ Hume, David (1739). A Treatise of Human Nature. Project Gutenberg. pp. Book III, Part II, Section II. Retrieved 2 February 2016. [4]
  10. ↑ Alexandre Kojève, Introduction to the Reading of Hegel: Lectures on the Phenomenology of Spirit, edited by Allan Bloom, Ithaca: Cornell University Press, 1980.
  11. ↑ A Theory of Justice. Cambridge, Massachusetts: The Belknap Press of Harvard University Press, 1971.
  12. ↑ "The Law of Peoples." Critical Inquiry (Fall 1993), 20 (1): 36–68.
  13. ↑ Rothbard, Murray N. (1977). "Robert Nozick and the Immaculate Conception of the State" (PDF). Journal of Libertarian Studies. 1, Num 1.: 45–47. [5]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Loomuseisund&oldid=6132593"