Lombardia raudkroon

Lombardia raudkroon, ka Raudkroon, (corona ferrea või corona di ferro) on langobardide kuningakroon, mis kuulub vanimate Euroopa kuningate võimumärkide hulka. Tänapäeval asub see Itaalias Lombardia maakonnas Monza katedraalis ja on osa kirikuaaretest; seda hoitakse Theodolinda kabeli (Cappella di Teodolinda) altari tabernaaklis.

Kirjeldus muuda

Kroon koosneb kuuest hingedega ühendatud, rohelise emailiga emaileeritud ja 22 kulda raamitud vääriskiviga kaunistatud osast, mis kokku moodustavad kuldpärja, ja seda seestpoolt toetavast raudrõngast. Vääriskivid on ümarlihviga granaadid, ametüstid ja sinised korundid. Iga krooniosa kuuest on vertikaalselt jaotatud kaheks osaks: üks kuldtaustaga ja kolmest vääriskivist püstreaga kitsam piklik osa ja teine ruudukujuline nelja kullast reljeefse rosetiga, mis ümbritsevad keskset vääriskivi ja mille vahel on neli musta ja valge läbipaistmatu ning rohelise klaasja emailiga kärgtehnikas kujundatud ornamentaalset nurgakaunistust^[1].

Milano ülikoolis uuriti 1993. aastal röntgenfluorestsentsanalüüsi ja radiosüsiniku meetodeid kaasates keemiliselt raudkrooni erinevate osade koostist ja vanust. Krooni kuldplekk, rosetid ja kinnitused on kõik ühe ja sama keemilise koostisega, sulam koosneb 84–85% kullast, 5–7% hõbedast ja 8–10% vasest ja need pärinevad kõik tõenäoliselt samast ajast. Emailosade täite ja krooni hingede sulamis on 90–91% kulda ja 9–10% hõbedat, mistõttu on neid peetud hilisemateks parandusteks^[2].

Pärimus muuda

Raudkrooni peetakse reliikviaks, sest selle valmistamisel olevat kasutatud üht naela Jeesuse ristilt. Naela olevat andnud Constantinus Suurele tema ema Helena, kes Jeesuse ristipuu avastas. Kuidas see aga Lombardia kuningate kätte sattus, ei ole teada.^[3]

Ajaloost muuda

Ajaloolane Bartolomeo Zucchi on loetlenud ajaloo vältel 34 raudkrooniga kroonimist. Kindlalt dokumenteeritud on aga järgmised:

Karl Suur (800)
Konrad II (1024)
Konrad III (1128)
Friedrich Barbarossa (1155)
Heinrich VI (1186, abielludes Sitsiilia kuninganna Costanzaga)
Charles IV (1355, Francesco Petrarca juuresolekul)
Karl V (1530)
Napoleon I (1805)
Ferdinand I (1838)

10. sajandist reisisid Saksa-Rooma kuningad Rooma, kus nad krooniti Püha Rooma keisriks. Teel peatusid nad tavapäraselt Lombardias, kus nad krooniti Lombardia raudkrooniga Itaalia kuningaks. Traditsiooniline kroonimispaik oli Lombardia vana pealinn Pavia, kuid alates Konrad II-st 1026. aastal toimusid kroonimised ka Milanos. 1530 sai Karl V raudkrooni koos oma keisrikrooniga Bolognas.

26. mail 1805 kroonis Napoleon Bonaparte end Milanos Itaalia kuningaks. Sel puhul rajas ta 15. juunil 1805 ka Keiserliku Raudkrooni Ordu, mille pärast Napoleoni langust kinnitas 1. jaanuaril 1816 Austria keiser Franz I.

Viimasena krooniti Lombardia raudkrooniga Austria keiser Ferdinand I Lombardia ja Veneetsia kuningaks. See toimus 6. septembril 1838 Milanos.

Pärast Itaalia-Austria sõda, kui austerlastel tuli Lombardia 1859. aastal loovutada, viidi raudkroon Viini. Itaalia kolmanda iseseisvussõja järel tagastati see 1866. aastal Itaaliale.