Liivmullad

Liivmullad (L0 primitiivne leedemuld) on mullad, mille füüsikalise savi sisaldus 0–10%. Liivmuldasid on kerge harida, kuid nende saviosakeste vähesuse tõttu ei ole nad suutelised moodustama vastupidavaid struktuuriagregaate ja on seepärast enamasti üksikteralise struktuuriga. Üksikteralise struktuuri tõttu on liivmullad põuakartlikud, mistõttu tuleks nendel muldadel kasvatada põuda taluvaid taimi. Liivmullad jagatakse füüsikalise savi sisalduse järgi kaheks: sõredad 0–5% ja sidusad 5–10%.

Liivmulla profiil

Lõimise määramine

1. Määramiseks piisab vähemast kui peotäiest mullast, mida tuleb segada ja niisutada parasjagu nii palju, et mullaproov veest läikima ei jääks.

2. Edasi hakkame mulda ühe käe peopesas voolima teise käe nimetissõrmega kõigepealt 3–4 mm läbimõõduga ussikeseks. Kui seda teha ei saa, proovime samast mullast voolida kahe käe vahel kuulikest; kui ka see ei õnnestu, siis on tegemist liivmullaga.

Lõimist saab määrata ka Katšinski klassifikatsiooni järgi. (See tegelikult ongi käte vahel määramine). Klassifikatsiooni tabelist saab vaadata mulla kaudseid tunnuseid ja käte vahel määramise tunnuseid. Kui muld vastab nendele tunnustele, siis on tabelis olemas ka mulla lõimis.

Lõimise määramiseks on ka sõrmeproov FAO järgi. Mullast võetakse pähkli suurune osa, mida tuleb vajaduse korral ka niisutada. Mulda tuleks mudida pöidla ja nimetissõrme vahel ning sellest tuleks vormida riba, mida vormitakse seni kuni see puruneb oma raskuse all. Kui sidusus puudub, siis on tegu liivmullaga.

Tähtsus

Liivased mullad hõlmavad maailmas ligikaudu 900 miljonit hektarit, eriti kuivades ja poolkuivades piirkondades. Harimisel on ulatuslikud liivmuldade alad, kuid mulla viljakus on sageli väike ja sõltub mulla orgaanilise süsiniku (SOC) tasemest.

Liivased mullad on kõige altimad vee-erosioonile, eriti piirkondades, kus on palju sademeid ja kus maapind on kaldu. Erosioonile väga vastuvõtlikel põldudel on pärast tugevat vihma tavaliselt madalad kanalid või mäestikud või isegi suuremad sügavamad lohud. Pinnavee äravool tekib siis, kui sademete intensiivsus on nii suur, et kogu vesi ei suuda pinnasesse imbuda.

Mulla kvaliteedi parendamine

Parimad liivase pinnase parandused on need, mis suurendavad liivmulla veepidamisvõimet ja suurendavad ka toitainete sisaldust mullas. Kõige kiiremini aitab mulda parandada liivase pinnase rikastamine hästi laagerdunud sõnniku või kompostiga (sh niidetud muru, huumus ja lehehallitus). Liivmullale saab ka lisandina lisada vermikuliiti või turvast, kuid need muudatused suurendavad ainult mulla veepidavust ega lisa pinnasele palju toiteväärtust.

Liivmulla muutmisel peab jälgima mulla soolasisaldust. Kuigi kompost ja sõnnik on parim viis liivase pinnase parandamiseks, sisaldavad need suures koguses soola, mis võib mulda jääda ja kahjustada kasvavaid taimi, kui soolasisaldus suureneb liiga palju. Kui liivmuld on juba suure soolasisaldusega, näiteks mereäärses aias, kasutage kindlasti ainult taimepõhist komposti või sfagnumturvast, kuna nendel muudatustel on soolasisaldus kõige väiksem.

Liivmullad Eestis

Mitut tüüpi liivmuldi on 26,7%-l territooriumist. Liivmuldade osatähtsus on kõige suurem Hiiumaal, keskmisest enam on neid ka Saare-, Pärnu-, Ida-Viru-, Valga-, Põlva- ja Võrumaal.

Vaata ka

• Lõimis
• Liivsavimullad
• Saviliivmullad
• Muldade klassifikatsioon