Lielauce vald
Lielauce vald (läti keeles Lielauces pagasts) on vald Lätis Dobele piirkonnas. Vald piirneb sama piirkonna Vītiņi, Īle, Vecauce ja Zebrene vallaga ning Salduse piirkonna Blīdene ja Zvārde vallaga.
| Lielauce vald | |
|---|---|
| läti Lielauces pagasts | |
| Pindala: 79,4 km² | |
Elanikke: 373 (1.01.2024)[1]  | |
| Rahvastikutihedus: 4,7 in/km² | |
| Keskus: Lielauce | |
 |
Valla pindala on 79,4 km². 2011. aastal oli seal 467 elanikku, 2021. aasta seisuga elas seal 386 inimest. Aastal 2011 elas vallas 401 lätlast, 13 venelast, 9 valgevenelast, 8 ukrainlast, 4 poolakat ja 29 leedulast.[2] Valla keskus on Lielauce küla. Vallavanem on Dina Meldere (ühine Īle vallaga).[3]
Ajalugu
muudaAgraarreformi eel kuulus valla aladel Stirnase mõisale (Stirnhof) 308 hektarit maad, Sirmele mõisale (Sirmeln) 586 hektarit maad ja Lielauce mõisale (Groß-Autz) koos kirikumõisa ning Mīne (Wilhelminehof), Lēne (Lahnen, Helenenhof või Gahlenhof), Tauvēni (Tauenhof), Skare (Skarre või Elisenhof) ja Galauce (End-Autz) karjamõisaga kokku 3330 hektarit maad. Aastal 1935 oli Jelgava kreisi kuulunud valla pindala 113,83 km² ja seal oli 1664 elanikku.[4]
Aastal 1945 moodustati vallas Lielauce ja Sirmele külanõukogu, vald likvideeriti aastal 1949. Aastal 1954 liideti Lielauce külanõukoguga likvideeritavad Ķerkliņi ja Sirmele külanõukogu. 1975 liideti sellega likvideeritav Īle külanõukogu ja osa Naudīte külanõukogust, osa selle maadest liideti aga Vītiņi külanõukoguga. Aastal 1989 taastati Īle külanõukogu ja selle maad eraldati Lielauce külanõukogust.[5]
Aastal 1990 moodustati külanõukogust vald. Aastal 1993 arvai osa valla maid taastatava Zvārde valla koosseisu. 2009. aastal liideti vald Auce piirkonnaga, aastast 2021 kuulub see aga Dobele piirkonda.
Loodus
muudaValla suuremad jõed on Auce jõgi ja Bērze jõgi. Sinna jääb Lielauce järv.
Looduskaitse all on Lielauce pargi pärnad, Lielauce sanglepaallee sanglepad, Lielauce allee, Lielauce allee tamm, vennaskalmistu punased tammed, Lielauce kalmistu elupuud, Lielauce hõbevaher, Lielauce tiigi hobukastan ja veel kaksteist nimetut põlispuud. Valda jääb Vīķise soo kaitseala pindalaga 876 hektari.[6]
Kaitstavad objektid
muudaKultuurimälestistest on riikliku kaitse all hiiepaik Sodiņi lohukivi, Dīcmaņi-Pilsingi muinaskalmed ja Lielauce mõisa hoonetekompleks, sealhulgas park, sillake ja loss. Lossis on kaitse all kolm ahju, kaks kaminat ja nelja toa interjöör.[7]
Kohaliku kaitse all on Lielauce kirik ja Lielauce mõisa kaks keldrit, mõisavalitseja maja ning käbikuivati.[8]
Asustus
muudaVallas on kolm küla. Valla keskus Lielauce on staatusega vidējciems ja aastal 2022 oli seal 269 elanikku. Ka Ražotāji on sama staatusega, aastal 2022 oli seal 47 elanikku. Üks küla on staatusega mazciems: Ķieģeļceplis 26 elanikuga aastal 2022.
Ülejäänud valla elanikud elasid külade koosseisu mitte kuuluvates taludes.[9]
-
Saksa ja vene sõdurite matmispaik I maailmasõja päevilt -
Kämping Lielauce järve ääres
.jpg)
.jpg)
Viited
muuda- ↑ Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā), vaadatud 19.06.2024.
- ↑ Ethnic composition of Latvia 2011
- ↑ Dobeles novads
- ↑ Latvijas pagasti. Enciklopēdija. Rīga : A/S Preses nams. 2001—2002. ISBN 9984-00-412-0
- ↑ Okupētās Latvijas administratīvi teritoriālais iedalījums. Latvijas Valsts arhīvu ģenerāldirekcija. Rīga, 1997. ISBN 9984-9256-0-9
- ↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
- ↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2022. Vaadatud 1. oktoobril 2022.
- ↑ "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2022. Vaadatud 1. oktoobril 2022.
- ↑ Vietvārdu datubāze. Latvijas Ģeotelpiskās informācijas aģentūra.
Välislingid
muuda
Lielauce vald – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis