Ava peamenüü

Lee Joseph Cronbach (22. aprill 19161. oktoober 2001) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, kelle olulisim panus oli psühholoogianähtuste testimise ja mõõtmise arendamises.

Lee Joseph Cronbach
Sündinud 22. aprill 1916
Fresno, California, USA
Surnud 1. oktoober 2001 (85)
Palo Alto, California, USA
Rahvus ameeriklane
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) psühholoogia, hariduspsühholoogia
Tuntumad tööd Cronbachi alfa, üldistatavusteooria

Illinoisi Ülikoolis Urbana linnas avaldas Cronbach mitmeid töid: töö „Alfa“ (Cronbach, 1951), ning essee "Teadusliku psühholoogia kaks distsipliini", kus ta esitas mõtteid eksperimentaalse psühholoogia ja korrelatsioonide psühholoogia (kuhu ta ise kuulus) vahelisest suurenevast lahknevusest, see avaldati 1957. aastal ajakirjas American Psychologist.

Cronbach oli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president, Ameerika Haridusalaste Uuringute ühenduse president, Stanfordi Ülikooli hariduse nn Vida Jacksi professor ja Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia liige. Cronbachi peetakse "üheks silmapaistvamaks ja mõjukamaks hariduspsühholoogiks".[1] 2002. aastal välja antud ajakirja Review of General Psychology küsitluse järgi on Cronbach enim tsiteeritud XX sajandi psühholoogide seas 48. kohal.[2]

Haridus ja tööRedigeeri

Cronbach sündis Fresnos Californias. Lapsena valiti ta osalema Lewis Termani longituuduuringusse, kus jälgitakse andekate laste elu.[3] Ta sai oma bakalaureusekraadi Fresno Maakonna Kõrgkoolis ja magistrikraadi California Ülikoolist Berkeleys. Cronbachil oli huvi haridus- ja psühholoogia mõõdikute vastu. Selle huvi äratasid temas Thurstone'i uurimus hoiakute mõõtmisest. See Thurstone’i töö intrigeeris Cronbachi, ning motiveeris teda lõpetama oma doktoriõpinguid Chicago Ülikoolis 1940. aastal hariduspsühholoogias.

Pärast matemaatika ja keemia õpetamist Fresno Keskkoolis asus ta õppejõu ametisse Washingtoni Osariigi Ülikoolis, Chicago Ülikoolis ja Illinoisi Ülikoolis ning lõpuks jäi püsivalt Stanfordi Ülikooli juurde 1964. aastal. 1956. aastal valiti ta Ameerika Statistika Assotsiatsiooni auliikmeks.[4]

Panus hariduspsühholoogiasseRedigeeri

Cronbachi uurimistööd saab jagada kolme peamisesse klastrisse: mõõtmise teooria, programmi hindamine ja juhised.[5] See sisaldab mitmeid väljakutseid, nagu õpetamise-õppimise protsesside olemus, õppematerjalide koostoimete variatiivsuse mõõtmine, haridusprogrammide hindamine ja hariduspsühholoogia tõusmine sotsiaalse teaduse distsipliini. Tema panus mõõtmise probleemide lahendamisele olid tähtsad kõikidele hariduspsühholoogidele. Need arendused hõlmasid psühhomeetrialise modelleerimise tehnoloogiaid, samuti ümberkorraldusi, mis ei olnud ainut selle kohta, kuidas paremini arvutada psühholoogia testide tulemusi matemaatilisel tasemel vaid ka sisulisest seisukohast.[1]

Cronbachi püüdlused paremini mõista juhistest tulenevat õppimist on andnud märkimisväärse panuse hariduspsühholoogiasse. Cronbachil õnnestus viia haridusuuringute muuhulgas ka sellele, kuidas õppijad tulevad toime erinevates õppimiskeskkondades esitatud nõudmistega. Ta toetas ulatuslike kohalike uuringute ja väljaõppe meetodite kasutamist, pakkudes välja kasulikke õpetamis- ja õppetundide viise. Cronbachi panus hõlmab ka uurimisküsimuste täiustamist, mille eesmärk on mõista inimese ja olukorra vastastikust mõju haridusasutustes, rõhutades, et õppekeskkonna roll on sama oluline kui paremate haridusprotsesside kujundamine. Cronbach töötas välja põhimõtted hindamise kavandamiseks, rakendamiseks ja analüüsimiseks.[1]

Cronbach tegi juhendeid hariduspsühholoogia uurijatele ja praktikutele, tõstes teadlikkust programmi hindamise väljakutsete ja väljavaadete kohta.[1]

Cronbachi alfaRedigeeri

Cronbachi avaldatud varaseim töö teemal "Cronbachi alfa"[6] on meetod, millega määratakse psühholoogia- ja hariduslike testide reliaablust.

ÜldistatavusteooriaRedigeeri

Cronbachi töö testide usaldusväärsusega 1950-ndatel ja 1960-ndatel viis üldistatavusteooriale alusepanemiseni. Ta alustas oma tööd sihiga välja töötada käsiraamat mõõtmise läbiviimiseks, mis võimaldaks ka testi läbiviimismetoodikast tingitud mõju mõõta. Cronbachi arvates oli varasemal testiteoorial, mille kohaselt jagati testi skoor päris skooriks ja veakomponentideks, kaks probleemi: 1) päris skoor oli halvasti määratletud ja 2) veakomponendid olid kõikehõlmavad. Üldistatavuse teooria käsitleb küsimust suhtelisest mõjust testi tulemustele, mis pärinevad erinevadest allikatest (sh see, kuidas test täpselt läbi viidi).[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Kupermintz, H. (2003). Lee J. Cronbach's contributions to educational psychology. In B. J. Zimmerman and D. H. Schunk (Eds.). Educational Psychology: A Century of Contributions, lk. 289-302
  2. Haggbloom, Steven J.; Warnick, Jason E.; Jones, Vinessa K.; Yarbrough, Gary L.; Russell, Tenea M.; Borecky, Chris M.; McGahhey, Reagan; et al. (2002). "The 100 most eminent psychologists of the 20th century". Review of General Psychology. 6 (2): 139–152. doi:10.1037/1089-2680.6.2.139.
  3. Holahan, C. K., & Sears, R. R. (1995) The Gifted Group in Later Maturity. Stanford University Press: Stanford, CA.
  4. "View/Search Fellows of the ASA, accessed 2018-05-10.".
  5. Shavelson, R. J. (2003). Lee J. Cronbach. The American Philosophical Society, 147(4), 380-385.
  6. Cronbach, L. J. (1951) (originally developed by Louis Guttman in 1945),. Coefficient alpha and the internal structure of tests. Psychometrika, 16,297-334