Ava peamenüü

Laokohaõigus on keskajal mõnel linnal olnud õigus nõuda mingis kindlas suunas sõitvatelt kaupmeestelt, et need oma kaupu selles linnas müügiks pakuksid või linna veovahenditele ümber laadiksid.[1]

Laokohaõiguse andis harilikult maaisand, kuid näiteks Tallinn, Riia ja Pärnu said Novgorodi laokohaõiguse Hansa Liidult.[1]

1561 kinnitas Rootsi Tallinna privileegid, sealhulgas laokohaõiguse. Peale selle andis Rootsi Narvale kogu Venemaa-suunalise kaubanduse laokohaõiguse, mis kehtis Liivi sõja lõpuaastatel 158184 ja aastast 1643. 1588 sai Tartu Poola kuningalt Zygmunt III-lt Pihkva laokohaõiguse.[1]

Laokohaõigus minetas tähtsuse 18. sajandil[1]. Tallinna laokohaõigus kinnitati uuesti 1826[1], aga see jäi sümboolseks teoks, mida rakendama ei hakatud.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 279.