Lao She
Lao She (hiina keeles 老舍, pinyin'is Lǎo Shě; sünninimi Shu Qingchun 舒慶春, pinyin'is Shū Qìngchūn; 3. veebruar 1899 Peking – 24. august 1966 Peking) oli Hiina kirjanik.
Lao She oli pärit mandžu perekonnast. Tema isa oli sõdur, kes hukkus Bokserite ülestõusu ajal 1901. aastal.[1] 1918. aastal lõpetas Lao She Pekingi Pedagoogilise Ülikooli. 1918–1924 töötas ta õpetajana Pekingis ja Tianjinis. Aastatel 1924–1929 töötas ta hiina keele lektorina Suurbritannias Londoni Ülikoolis. 1929–1930 töötas ta õpetajana Singapuris. 1930. aastal pöördus ta Hiinasse tagasi ja töötas kuni 1937. aastani mitmes ülikoolis õppejõuna. 1938–1945 oli Lao She Ülehiinalise Kirjandus- ja Kunstitöötajate Vastupanuassotsiatsiooni üks juhte. Aastatel 1946–1949 viibis ta Ameerika Ühendriikides.
1949. aasta oktoobris pöördus Lao She Hiinasse tagasi. 1950. aastatel oli ta üks tuntumaid Hiina kirjanikke.
Lao She hukkus Kultuurirevolutsiooni käigus.[2]
Hiina Kommunistlik Partei rehabiliteeris Lao She postuumselt 1978. aastal.[3]
Eesti keeles on 1972. aastal ilmunud Lao She romaan "Kassilinna saatus" ja 1999. aastal näidend "Teemaja".
Viited muuda
- ↑ Lao She en.chinaculture.org
- ↑ Révolution culturelle : le dernier jour de Lao She Le Monde, 27. juuli 2016
- ↑ Yin Lu.What Lao She left Beijing Global Times, 3. veebruar 2013