Lančiūnava mõis

Lančiūnava mõis (leedu Lančiūnavos dvaras) on endine mõis Leedus Kėdainiai rajoonis Vilainiai valla Lančiūnava külas.

Ajalugu muuda

Lančiūnava mõis tekkis XVI sajandi lõpus, mil Zygmunt II August andis osa sealsetest maadest sõjaliste teenete eest Kognovickiste suguvõsale. Tema poeg abiellus naabermõisa omaniku tütrega ja ühendas kõik hilisemad mõisa maad (kolm varasemat mõisa) oma valdustega.^[1] On oletatud, et sellest tuleb ka mõisa nimi (poola keeles tähendab łączenie ühendamist, liitmist).

XIX sajandil jagunes mõis kolme omaniku vahel, moodustades kolm iseseisvat valdust. Peahoone lasid Kognovickid ehitada sajandi lõpus, aga ehitustööd jätkusid veel XX sajandi alguses.^[2]

Mõisakompleks muuda

Lančiūnava kirik

Mõisakompleksist on säilinud uusklassitsistlik peahoone. Selle keskses osas asub kahekorruseline portikus, mõlemal hoone küljel on aga ühekorruselised tiibhooned. Portikust liigendavad kaks sammast. Aastal 1940 võõrandati mõis selle omanikelt. Juba enne võõrandamist tegutses mõisas kohalik kool, pärast võõrandamist jäi hoone vaid põllumajanduskooli käsutusse. Aastal 1958 hakkas senise põllumajanduskooli asemel hoones tegutsema tehnikum, tänapäeval on hoones taas põllumajanduskool.

Säilinud on ka mitmed kõrvalhooned: ladu, ait, laut, jääkelder, sepikoda, kõrts ja elektrijaam.

Mõisa ümber asub korrapärase planeeringuga park. Pargist viib pärnaallee endise karjamõisani Stasinė külas.^[3]

Lančiūnava kirik muuda

Üks mõisa omanikest, Zigmantas Kognovickis, asus aastal 1863 vana puidust kiriku asemele uut tellistest hoonet ehitama, aga samal aastal alanud ülestõus sundis teda töid katkestama. Alles aastal 1874 sai ta loa ehitada sinna kivist kabelihoone. See hoone valmis aastal 1880. Eksituse tõttu lubas Kovno kubermangu kuberner vanast kirikust kirikuvarad kabelisse üle viia ja seal jumalateenistusi jätkata (seega kujunes hoone sisuliselt kirikuks), kuid peagi parandas ta oma vea ja lõpetas sealsed jumalateenistused. Rahvas käis seal palvetamas aastani 1885, mil ka see keelustati. Aastal 1886 lubati siseministeeriumi korraldusega kabelis kaks korda aastas (4. märts ja 2. mai) jumalateenistusi pidada, samuti olid ka lubatud mälestusteenistused surnutele, igasugune muu tegevus oli keelatud.

Pärast teist maailmasõda kirik suleti. See avati taas aastal 1991. ^[4]

Hoone on klassitsistlik nelinurkse põhiplaaniga ilma apsiidita hoone. Hoone on ehitatud tellistest.

Kiriku juures asub lohukivi. Kohaliku uskumuse kohaselt oli lohku kogunenud vesi püha.