Lamp

valguse tekitamiseks valmistatud kiirgusallikas
 See artikkel räägib valgusallikast; DNA amplifitseerimise meetodi LAMP koht vaata silmusvahendatud isotermiline amplifikatsioon; perekonnanime kohta vaata Lamp (perekonnanimi).

Lamp (kreeka k lampás, ’tõrvik’) on valguse tekitamiseks valmistatud kiirgusallikas.[1] Peamiselt liitsõnades kasutatakse seda terminit ka mõnede valgustite nimetustes (nt petrooleumilamp, laualamp, taskulamp).

Juugendstiilis lambid

Lamp muundab valguskiirguseks kas keemilist energiat, mis vabaneb põlemisel, või elektrienergiat. Keemilisel energial põhinevad õlilambid, petrooleumilambid, karbiidlambid ja gaasilambid. Põlemisel vabanevat energiat kasutavad ka niisugused valgusallikad, nagu küünal, peerg ja tõrvik, kuid et neis on energiakandja ühtlasi valgusallika osa, siis ei loeta neid lampide hulka. Elektrienergiat kasutavad peamiselt kolme liiki lambid: hõõglambid, sealhulgas halogeenlambid; gaaslahenduslambid ehk lahenduslambid, peamiselt luminofoorlampidena; valgusdioodlambid ehk leedlambid.

Lampide valgusparameetrid muuda

Lampide peamised tunnussuurused on valgusvoog, valgusviljakus, värvitemperatuur ja värviesitusindeks.

Valgusvoog väljendab lambi valgusvõimsust (luumenites). Lambi valgusvoo hooldetegur ehk lambi valgusvoo vähenemise tegur on antud hetke valgusvoo ja algvalgusvoo jagatis.

Valgusviljakus iseloomustab valgusallika tõhusust elektrienergia valguseks muundamisel: valgusviljakust väljendab tekitatava valgusvoo ja tarbitava võimsuse jagatis; mõõtühik luumenit vati kohta (lm/W). Valgusviljakuse teoreetiline piir on valge valguse korral umbes 250 lm/W. Valgusviljakus aja jooksul väheneb.

Värvitemperatuur väljendab värvinägemisega kaasnevat soojuslikku muljet ja seda väljendatakse Kelvini kraadides (K). Kuni temperatuurini 3300 K tundub valgus soojana, vahemikus 3300‒5300 K neutraalsena ning üle 5300 K korral külmana. Keskpäevase päikesevalguse värvitemperatuur jääb vahemikku 5000‒5500 K. Kodus kasutatakse kohtvalgustuseks soevalguslampe, üldvalgustuseks ka külmema tooniga lampe.

Värviesitusindeks (täpsemalt: värviesituse üldindeks, tähis CRI või Ra) näitab, kuivõrd loomulikes värvides paistavad esemed mingi tehisvalgusallika valguses võrreldes sellega, kuidas me näeme värve päikesevalguses. Ideaalse päevavalguse korral CRI = 100%; värviesitust loetakse heaks, kui CRI on vähemalt 80%.

Ajaloost muuda

 
Nikolai Kummitsa maal "Õhtu" (1937)

Aastatuhandeid oli tehisvalgusallikaks lahtises või poolkinnises anumas loomarasvas või taimeõlis ujuva tahiga õlilamp. Petrooleumilamp (sisevalgustuseks) ja gaasilamp (tänavavalgustuseks) võeti Eestis laiemalt kasutusel 1860. aastail. Elektrilampidest hakati kõigepealt kasutama hõõglampe (volframhõõgniidiga lampe aastast 1906). Halogeenlamp patenteeriti 1959. aastal, lahenduslambid hakkasid laiemalt levima 1970. aastail, esialgu peamiselt torukujulistena, sajandivahetuse järel ka kompaktlampidena (tavalise hõõglambisokliga).

Suure valgusviljakusega sinise valgusdioodi loomine võimaldas 1990. aastail välja töötada valget valgust kiirgava valgusdioodi. Alates sajandivahetusest algas nendel dioodidel põhinevate leedlampide väljatöötamine ja tootmine. Kiire üleminek leedlampidele algas alates 2010. aastast, kui nende hind langes sedavõrd, et nad muutusid energiasäästu ja pikka eluiga arvestades hõõglampidega konkurentsivõimeliseks. Samal ajal hakkas Euroopa Liidus kehtima hõõglampide tootmise järkjärguline keeld alates võimsamatest.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Eesti standard EVS-EN 12665:202. Valgus ja valgustus: Põhioskussõnad ja valgustusnõuete valiku alused