Krassovski ellipsoid
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2021) |
Krassovski 1940 ellipsoidina on tuntud SK-42 viitesüsteem, mis on Nõukogude Liidus 1942. aastal süstematiseeritud koordinaadi (vene keeles Система координат 1942 года) loodud koordinaatsüsteem, mis pakub parameetreid, mis on seotud geotsentrilise ristküliku koordinaatsüsteemiga PZ-90.[1] Seda kasutati geodeetilistes arvutustes, eriti sõjaväes kaardistamisel ja riigipiiride määramisel. Koordinaatsüsteem SK-42 oli aluseks SK-63 viitesüsteemi väljatöötamisele, mis loodi ja mida kasutati peamiselt tsiviil- ja tööstuse arendamise eesmärkidel. Krassovski 1940. aasta ellipsoid kasutab pool-peatelge (ekvatoriaalraadius) a 6 378 245 m ja pöördlamestamist 1 / f 298,3[1][2]: 220.
Krassovski ellipsoidi ruumiline orientatsioon on määratud Pulkovo observatooriumi ümmarguse saali keskelt võetud AGN-i alguspunkti geodeetiliste koordinaatidega. Selle kõrvaltelg on valitud paralleelselt Maa ööpäeva keskmise teljega pöörlemine ja peamine Greenwichi astronoomiline meridiaan määrasid geodeetilise pikkuse 0 geodeetilise meridiaani. Geoidkõrgus võrdlus-ellipsoidi kohal on AGN-i lähtekohas võrdne nulliga ja selle pinnal pidi kogu NSV Liidu territooriumil olema minimaalne standardhälve ellipsoidist. Need tingimused viisid Krassovski võrdluselipsoidi keskme nihkumiseni Maa massikeskme suhtes umbes 155 m. Geodeetilise triangulatsioonivõrgu lähtepunkti asukoht NSV Liidus määrati üksnes NSV Liidu territooriumil tehtud mõõtmiste põhjal, sest 1930. aastal ei olnud Lääne-Euroopa ja USA triangulatsioon otseselt seotud NSV Liidu triangulatsioonivõrgustikuga. Parema variandi puudumisel kasutati Krassovski ellipsoidi parameetrite tuletamiseks Lääne-Euroopa ja USA triangulatsioonimõõtmiste tulemusi. [2]
Ajalugu muuda
1942. aastal otsustas Nõukogude Liidu geodeesia ja kartograafia peavalitsus viia läbi olemasoleva riikliku geodeetilise võrgu laiendamise suurendades triangulatsioonide arvukust. Töö eesmärk saavutati 1946. aasta lõpuks.
Mõõtmiste tulemusena moodustati Nõukogude Liidu Euroopa osas 87 esimese klassi võrgu polügooni ning kitsas ahel polügoone, millega laiendati triangulatsioonivõrk Ida-Siberini. Triangulatsiooniahelate koosseisu kuulusid 535 lähtejoont, 1232 asimuuti ja 1481 astronoomiliste koordinaatidega punkti. Selle tulemusena suurendati geodeetiliste tugipunktide koguarv 4733 punktini, mida kasutati võrgu kohandamiseks Krassovski referentsellipsoidiga. SK-42 koordinaatsüsteemi horisontaalvõrgus tehtud paranduste aluseks võeti Balti kõrguste süsteem. Loodud võrk hõlmas umbes kolmandiku Nõukogude Liidu territooriumist.
Koordinaatsüsteemi kehtestas aktiga nr. 760 NSV Liidu Ministrite Nõukogu 7. aprillil 1946. Kehtestatud aktiga loodi ühtne geodeetiliste koordinaatide ja kõrguste süsteem Nõukogude Liidus. Pärast 1946. aastat jätkati riigi geodeetilise võrgu laiendamist põhja ja ida suunas. Järgneva 15 aasta jooksul lisati olemasolevasse võrku 10 527 uut punkti. 1954. aastal laiendati SK-42 koordinaatsüsteem idabloki riikidesse. Nendeks riikideks olid Poola, Saksa Demokraatlik Vabariik, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Koordinaatsüsteem SK-42 oli aluseks koordinaatsüsteemi SK-63 väljatöötamisel. Koordinaatsüsteemi SK-63 kasutati peamiselt tsiviil ja tööstuse arendamise eesmärgil.[3]
Kaartide nomenklatuur koordinaatsüsteemis 1942 (SK-42) muuda
Topograafiliste kaartide nomenklatuuri aluseks on kaardiskaala 1: 1 000 000 (10 km 1 cm kohta). Kogu Maa pind on jagatud paralleelide kaupa iga 4° järgi ridadeks ja meridiaanide kaupa iga 6° järgi veergudeks, millest moodustatud trapetsid on 1: 1 000 000 mõõtkavas kaardi lehed. Read on nimetatud ladina suurtähtedega A – V. Ekvaatorist nii postideridade kui ka veergudeni - araabia numbritega, alustades meridiaanist 180° liikudes suunas läänest itta. Nomenklatuuri kaardileht koosneb veeru tähtede ja numbrite kombinatsioonist, näiteks on Vilniuse linnaga leht tähistatud N-35-ga. Polaarseid ümmargusi alasid ehk üle 88° tähistatakse tähega Z ning veergu ei täpsustata. Kaks lehtkaarti mõõtkavas 1: 1 000 000, mis asuvad laiuskraadide 60–76° vahel on ühendatud üheks duplikaadiks ning on 1: 1 000 000 mõõtkavas kaardilehe pikkusega 12°. Üle 76° asuvad neli 1: 1 000 000 kaarti, mis on ühendatud ja hõivavad 24 ° pikkuskraadi, üle 88 ° lehe on Z, mis võtab enda alla 360 °.[1]
Võrdluselipsoidil põhinevad koordinaatsüsteemid muuda
Krasovski võrdluselipsoidil põhinevad mitmed koordinaatsüsteemid (tugipunktid): SK-42, SK-63, SK-95 ja USK-2000, mida kasutatakse Ukrainas, Somaalias, Vietnamis ja mida on varem kasutatud NSV Liidus, Venemaal ja veel mõnes teises riigis.
Koordinaatide süsteem 1942 (geodeetiline)
Koordinaatide süsteem 1963 (kartograafiline)
Koordinaatide süsteem 1995 (hübriid)
Kohalikud koordinaatsüsteemid MSK-SRF. [4]
1942. aasta koordinaatide süsteemi väärtus muuda
SK-42 kasutati Nõukogude Liidus, hiljem Venemaal riigi majandus-, kaitse- ja teadustegevuses. Selle rajamist võib pidada geodeetilise kogukonna riiklikuks ja ametialaseks saavutuseks. Kõik järgnevad koordinaatsüsteemid, nagu SK-95, PZ-90 ehitati selle baasil.[5]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 A brief overview of the Soviet maps (1945-1991) maps4u.lt
- ↑ Mazurova, E., Kopeikin, S., Karpik, A. (15. november 2016). "Maapealse võrdlusraami väljatöötamine Vene Föderatsioonis". www.researchgate.net. Vaadatud 20.02.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Mazurova, E., Kopeikin, S., Karpik, A. (15. november 2016). "Maapealse võrdlusraami väljatöötamine Vene Föderatsioonis". ResearchCate. Vaadatud 24.02.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ [1]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuni 2020. Vaadatud 25. veebruaril 2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)