Koostöine etnograafia

Koostöine etnograafia (inglise keeles collaborative ethnography) on lähenemine etnograafias, mis rõhutab koostööd igas etapis kogu etnograafilise uurimisprotsessi jooksul. Võrreldes antropoloogias tuntud etnograafiaga on siinkohal koostöö esil mitte pelgalt välitööd läbi viies, vaid juba etnograafilise uurimuse planeerimise faasis, kui ka selle tulemuste jm (nt uurimisraporti, aruande, analüüsi tulemuste) kirjutamisel.[1]

Eristatakse kahte tüüpi koostöist etnograafiat:

  • koostöö teiste uurijatega, kellega ühiselt planeeritakse, viiakse läbi, analüüsitakse ja esitatakse etnograafilise uurimuse tulemused. See tähistab meeskondlikku lähenemist etnograafilisele tööle; [2]
  • koostöö uuritavatega, kellega ühiselt planeeritakse, viiakse läbi, analüüsitakse ja esitatakse etnograafilise uurimuse tulemused. See lähtekoht näeb ette, et uuritavatest saavad kaasuurijad või konsultandid, kes on võrdsed partnerid uurijale.[1]

Koostöist etnograafiat võib käsitleda kui innovatsioonilist lähenemist etnograafilistele meetoditele [3], ent igal juhul on tegu nii teoreetilise lähenemisega kui ka etnograafilise uurimuse läbiviimise ja tulemuste kirjutamise viisiga.[1]

KujunemineRedigeeri

Koostöise etnograafia kujunemise alguseks võib lugeda 1960.–1970. aastatel toimunud arutelud antropoloogiale osaks saanud kriitika üle.[1] Peamise kriitikana heideti antropoloogiale ette selle koloniaalset päritolu ja võimu positsiooni kasutamist uuritavate suhtes. 1986. aastal andis Cliffordi ja Marcuse teos „Kultuuri kirjutades“ – teos, mida peetakse postmodernistliku antropoloogia manifestiks [4] – tõuke antropoloogia uuendamisele, sealhulgas ka koostöise etnograafia kujunemisele. Antropoloogia ning koostöise etnograafia arengut on olulisel määral mõjutanud ka kriitilised sotsiaalteadused, feminism ja postmodernism.[5] 20. sajandil nihkus tähelepanu antropoloogia sisemisest kriitikast ja olemasolevast kirjandusest tulenevalt koostööle etnograafilistes uuringutes. Koostöövõimalused välitöödel muutusid etnograafias tähtsamaks. Võrreldes varasemaga ei olnud uuritavad enam muutumatud ja staatilised.[6]

2002. aastal esitas Ameerika Antropoloogia Assotsiatsioon ametliku raporti, uurimaks kahele antropoloogile osaks saanud süüdistusi, mis toodi esile 2000. aastal ilmunud raamatus "Darkness in El Dorado". Raamatus süüdistati tunnustatud antropolooge korduvates eetilistes rikkumistes ja võimu ärakasutamises etnograafilises uurimuses, kahjustades sealjuures uuritavate heaolu.[7] Ameerika Antropoloogide Assotsiatsiooni raporti üks ametlikke soovitusi oli kasutada antropoloogilistes uurimustes koostöiseid uurimisviise. Seda soovitust nähakse ka kui varasema kriitika, kriiside ja konfliktide tipuna antropoloogias, pakkudes võimaliku lahendusena uurida põlisrahvaid ja kultuure viisil, mis soodustab uuritavate materiaalset, sümboolset ja poliitilist heaolu.[5] Oli ka neid, kes pidasid soovitatud koostöisust uurimustes ebaprofessionaalseks, kehtetuks ja ebakompetentseks – koostöise etnograafia eelduseks on uurija ja akadeemia võimupositsioonist loobumine võrdse partnerlussuhte nimel. Omakorda tähistab see ka kõnelemist ja rääkimist viisil, mis ei ole akadeemiale omane, ainuautorlusest loobumist jmt, mis ei lange kokku akadeemia traditsioonidega. ref name="Lassiter 2005" />

Nüüdisaja koostöine etnograafiaRedigeeri

Koostöö uuritavatega on nüüdisajal üks olulisemaid eetilisi, teoreetilisi ja metodoloogiaalaseid küsimusi antropoloogias, luues ka tingimusi ja kujundades nii uuringu disaini kui ka tulemuste levitamist. Koostöises etnograafias võib näha lahendust võimuküsimustele, mida etnograafid oma töös kohtavad.[3] Koostöine etnograafia aitab ületada ka antropoloogias nähtuvat koloniaalvõimu, oma ideaalses vormis ei oma etnograafid koostöises etnograafias autoriteeti või kontrolli.[3]

Koostöine etnograafia loob võrdsema positsiooni uurija ja uuritava vahel, mis omakorda loob võimaluse veelgi sügavamaks arusaamaks kultuurist ja fenomenist, mida uuritakse. Koostöö kaasuurijatega loob suurema eelduse ka selleks, et tulemused ei ole kirjeldatud pelgalt etnograafi enda tõlgendustest lähtuvalt, vaid arvestavad ka uuritava kui kaasuurija arusaamu ja tõlgendusi.[1] Koostöise etnograafia planeerimisel koostöös uuritavate kogukonnaga on ka omad väljakutsed: ajamahukas protsess, milles võib ilmneda nii huvide konflikte (akadeemiline huvi etnograafi poolt vs kogukonna huvi enda kuvandi kujutamiseks) kui ka muudatusi uurimisprotsessis ja -fookuses.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Luke Lassiter. (2005).The Chicago Guide to Collaborative Ethnography,Chicago: the University of Chicago Press.
  2. May, R. A. B., Pattillo-McCoy, M. (2000). Do You See What I See? Examining Collaborative Ethnography. Qualitative Inquiry, 6(1), 65–87.
  3. 3,0 3,1 3,2 Seligmann, L. J., Ester, B. P. (2020). Innovations in Ethnographic Methods. American Behavioral Scientist, 64(2), 176–197.
  4. Bottos, L. (2006). Lummav antropoloog, kes purustas etnograafia lummuse. Sirp. 24.11.2006.
  5. 5,0 5,1 Schwandt, T. A. (2007). The SAGE Dictionary of Qualitative Inquiry. Sage Publications.
  6. Marcus, G. (2004). The Passion of Antrhopology in the U.S., circa 2004. Antrhopological Quarterly, 78(3), 673–695.
  7. Gregor, T., Gross, D. (2004). Guilt by Association: The Culture of Accusation and the American Anthropological Association’s Investigation of Darkness in El Dorado. American Anthropologist, 106(4), 687–698.