Koonga mõis (saksa keeles Kokenkau) oli riigimõis Pärnumaal Mihkli kihelkonnas. Tänapäeval jäävad mõisa maad Lääneranna valla alale.

Ajalugu muuda

Koonga mõisast on esimene kirjalik teade 1449. aastast. Keskajal oli Koonga mõis ehitatud välja väikelinnusena.[1] Siin oli tähtis administratiiv- ja majanduskeskus, siinsele Saare-Lääne piiskopkonna administraatorile allus laialdane ala kuni Tõstamaani.

1690. aastal läks mõis riigile. 1797. aastast anti Koonga mõis ja Kuresaare mõis Liivimaa maanõunike kolleegiumi poolt kasutada Viljandi aadlipreilide kasvatusasutuse (saksa keeles Fellinsches Adeliger Fräuleinstift) ülalpidamiseks[2]

Peahoone muuda

Koonga mõisa praegune peahoone on pärit 19. sajandi esimesest poolest, kuid osi arvatakse pärinevat 1636. aastast. Sellesse aega on dateeritavad ühekorruselise kivihoone laiade servjoonvõlvidega keldriruumid.

1921. aastal rajati peahoonesse kool. Hoone ehitati aastail 1935–1936 Pärnu arhitekti Erich von Wolffeldti projekti järgi ümber. Arhitekt säilitas maja barokliku raskepärasuse ning kõrge kelpkatuse, lisaks esiküljele portikuse ja kujundas rokokoolikes vormides välisuksed.

Kõrvalhooned muuda

Samal ajal ehitati endine mõisa puutöötuba ümber kahekorruseliseks internaadiks koolile.

Mõisa endisest valitsejamajast üle tee on saanud kauplus, kaugemal teeristil asuv sulastemaja on aga kohandatud korteriteks. 1973. aastal valmis samas naabruses uus koolihoone.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Ants Hein. "Stenhus'id, arx 'id, torne 'd...Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus". Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad XI. Tartu 2016. Lk 82–83
  2. Viljandi aadlipreilide varjupaik, Fellinsches (Dörptsches) Adeliger Fräuleinstift, Eesti Ajalooarhiiv, EAA.1814

Kirjandus muuda

  • Valdo Praust. "Koonga mõis (Kokenau)". // Pärnumaa mõisad. Tänapäev. Tallinn 2009. Lk 144–147
  • Alo Särg. "Koonga (Kokenau)". // Pärnumaa mõisad ja mõisnikud. Argo. Tallinn 2011. Lk 40–41
  • Ants Hein. "Stenhus'id, arx 'id, torne 'd...Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus". Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad XI. Tartu 2016. Lk 82–83

Välislingid muuda