Kolmanda inimese argument

Kolmanda inimese argument, millest räägib esimesena Platon oma dialoogis "Parmenides" (132d-133a), on Platoni ideedeõpetuse kriitika.

Aristoteles, koopia Lysippose loodud portreest

Väljendi kolmas inimene (vanakreeka keeles τρίτος ἄνθρωπος, tritos anthropos) võttis kasutusele Aristoteles, kes kasutab näitena inimest (sellest ka argumendi nimi), et argumenteerida Platoni teooria vastu.[1] Argumendi kohaselt peab vastavalt ideedeõpetuse postulaatidele inimese ja ideede sfääris paikneva "inimese idee" vahel olema sarnasus, mida aga peab omakorda väljendama eraldiseisev, sj ühtlasi ideede sfääri kuuluv idee ning see viib lõputu regressi tõttu ideede hulga kasvamisele lõpmatusse, muutes sellega ideede sfääri piiritlematuks, mis on metafüüsilises mõttes ebasoovitav.

Aristotelese sõnastuses leiab argumendi tema "Metafüüsika" 1. raamatust (990b1), 13. raamatust (1079a13) ja "Sofistide ümberlükkamistest (178b36). Platoni "Parmenideses" on Aristoteleselt nime saanud argumendi kõrval veel teisi sarnaseid ideedeõpetuse probleeme väljendavaid arutlusi.

Platoni ideedeõpetus muuda

Platoni ideedeõpetuse kohaselt koosneb maailm lisaks meelelisele maailmale ka ideede maailmast. Ideed on n-ö nähtavad ainult mõistusele st neist saab ainult mõelda. Nt lahendades geomeetria ülesannet kolmnurga kohta, ei tee me seda mitte joonisel oleva kolmnurga kohta vaid lahendus kehtib kolmnurga idee kohta. Ideede maailma ja meelelise maailma vahekorda seletas Platon koopamüüdi abil.[2]

Argument muuda

 
Platon, koopia Silanioni loodud portreest

Platoni ideedeõpetuse järgi on igasugune sarnasus tingitud ideest. Inimesed on omavahel sarnased, sest neis on inimese idee. N-ö esimene inimene on päris inimene, n-ö teine inimene on esimese inimese idee. Ideedeõpetusest järeldub aga ka, et peab olema n-ö kolmas inimene, sest kui esimesed kaks on omavahel sarnased, tähendab see, et ka neis on üks ühine idee. See ühine idee tingib sarnasuse ja ongi n-ö kolmas inimene. Analoogselt arutledes järeldub ka neljas ja viies jne inimene. Seega peab ideede maailmu olema lõpmata palju, sest idee ja tema kehastus on erinevates maailmades.[1]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Meos, Indrek 2013: "Filosoofia sõnaraamat". Elektrooniline väljaanne. Lk 277.
  2. Meos, Indrek 2013: "Filosoofia sõnaraamat". Elektrooniline väljaanne. Lk 203.

Välislingid muuda