Toakilk
See artikkel on putukast, pilli kohta vaata artiklit Kilk (pill), ajalehe kohta vaata artiklit Kilk (ajaleht), nime kohta Kilk (perekonnanimi) |
Toakilk (Acheta domestica) on putukaliik, mis kuulub sihktiivaliste seltsi kilklaste sugukonda.[1]
Toakilk | |
---|---|
Isane toakilk | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
Klass |
Putukad Insecta |
Selts |
Sihktiivalised Orthoptera |
Sugukond |
Kilklased Gryllidae |
Perekond |
Acheta |
Liik |
Toakilk |
Binaarne nimetus | |
Acheta domestica Linnaeus, 1758 |
Toakilk on öise aktiivsusega. Ta on termofiilne. Elab hoonetes, eelistades temperatuuri umbes 30 kraadi.
Ta sööb toidujääke jm.
Elutsükkel
muudaToakilkidel kulub oma elutsükli lõpuleviimiseks temperatuuril 26-32 kraadi umbes 2-3 kuud. Nad ei oma erilist ,,taliolekut'' talve üleelamiseks. Aga nad suudavad siiski külme olusid välja kannatada, elades hoonetes ja nende ümbruses või valides elukohaks paiga, kus neid soojendab lagunemisprotsessidest tekkiv soojus. Noorisendite ainsad erinevused võrreldes täiskasvanutega on tiivutus ja veidi väiksemad mõõtmed.
Välimus
muudaToakilk on tavaliselt halli ja/või pruunika värvusega, pikkus jääb vahemikku 16-21 mm. Emas- ja isasisendid on sarnased, kuid emasisendite tagakehast väljub umbes 12 millimeetri pikkune muneti. Muneti värvus on mustjaspruun, seda ümbritsevat kaks jäset.
Levik
muudaKilk on suure tõenäosusega pärit Edela-Aasiast, kuid on levinud üle kogu maailma. Põhja-Aafrikas, Edela-Aasias ja Euroopas (välja arvatud Euroopa põhjaosas).
Eestis elab kohati vanades hoonetes.
Kasulikkus inimesele
muudaTais kasvatatakse toakilke söögieesmärkidel, kus neid eelistatakse kohalikele liikidele, põhjusteks olevat parem maitsekvaliteet ja tekstuur. Neid süüakse tavaliselt kas õlis küpsetatud suupistetena või müüakse valguekstrakti või -pulbrina.
Viited
muuda- ↑ Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu: ZBI, lk. 62–64.
Välislingid
muudaVikisõnastiku artikkel: kilk |
- Toakilk andmebaasis eElurikkus