Embargo

Embargo (hispaania keeles embargo – 'keelama, arestima', mis omakorda on tulnud ladinakeelsest sõnast imbarricare – 'takistama, segama') on üks levinumaid mõjutusvahendeid riikidevahelise poliitilis-majanduslikus suhtlemises. See kujutab endast riigivõimu poolt poliitilistel põhjustel kehtestatud keeldu kaubavahetuseks mingi teise riigiga. Keelu eesmärgiks on tavaliselt soov see riik isoleerida või selle riigi valitsust mõjutada asetades ta majanduslikel põhjustel sisepoliitiliselt keerulisse olukorda.

Embargo olemus

Kehtestatud embargod võivad käsitleda

teatavate kaubaliikide, relvade, kaasaegse tehnoloogia ja muude kaupade ekspordi keelu embargo kehtestanud riigi või riikide grupi ettevõtete ja kaubandusorganisatsioonide poolt;
keelatakse riigist embargoalusesse riiki viia välja kulda ja valuutat ning teha valuutaarveldusi;
keelatud on embargoaluse riigi laevade sisenemine embargot kehtestanud riikide sadamatesse või kui nad embargo kehtestamise ajal seal viibivad, siis nad ei saa väljumiseks luba;
üldise kaubavahetuse osaline või täielik lõpetamine embargoaluse riigiga mille aluseks võib olla ÜRO või mõne teise valitsustevahelise organisatsiooni või integreeritud riikide grupi otsus;
ÜRO võib kehtestada embargosid või sanktsioone kui mõni liikmesriik on rikkunud ÜRO põhikirja sätteid.

Täielik embargo on siis, kui riik oma deklaratsiooniga keelab kõikide kindlaksmääratud riikide kaupadele, laevadele, lennukitele ja ka kodanikele sisenemise selle riigi sadamatesse ja lennuväljadele või lahkumise sealt. Täieliku embargoga võib kaasneda boikott antud embargoaluse riigi kaupadele.

Embargo klassifitseeritud motiivid

Poliitilised erimeelsused
majanduslik konkureerimine
riikliku julgeoleku tagamine
hoiatav iseloom, kui vaieldakse territoriaalsete küsimuste üle
vajadus kaitsta oma kodanike tervist
ökoloogilise aspektid, kui soovitakse takistada kahjulikku mõju põhjustavate taimede ja loomade sissevedu

Embargo ajaloost

Ajalooliselt tähendas embargo keeldu kaubalaevade sadamast lahkumiseks või võõrriigi kaubalaevade sadamasse sisenemiseks sõjaolukorras. Ka majandussanktsioonidel on pikk ajalugu. Juba 432. aastal eKr kehtestas Ateena merendusliit Megara linnale sanktsioonid, mis etendasid olulist rolli katastroofiliste tagajärgedega Peloponnesose sõja vallandumisel.

Keskajal olid riikide ja valitsejate vahelised sanktsioonid tavaliselt lühiajalised ja sageli muutuvad, sest valitsejate huvid muutusid kiiresti. Embargode tingimustes moodustati kaubanduslikke ja sõjalisi liite, kuid nende liitude püsimine oli lühiajaline ja heitlik.

19. sajandil muutusid embargod populaarseteks vahenditeks kui kehtestati merendusega seotud blokaade. Aastatel 1827–1914 kuulutati välja 21 embargot või blokaadi Türgi, Portugali, Hollandi, Colombia, Panama, Mehhiko, Argentina ja El Salvadori vastu. Nende väljakuulutajateks olid Suurbritannia (12 korda), Prantsusmaa (11 korda), Itaalia (3 korda), Saksamaa (3 korda), Venemaa (2 korda), Austria (2 korda) ja Tšiili.

Eriti laia leviku said majandusliku sisuga embargod 20. sajandi alguses. Need olid valdavalt seotud valdavalt peetavate samuti sõdadega. Enne teist maailmasõda kehtestati embargosid ja sanktsioone peaaegu eranditult seoses sõjaliste operatsioonidega. Kuid pärast esimest maailmasõda hakkas embargode kehtestamine ka rahuaja tingimustes eesmärgina kasutada seda agressiooni asendajana. Rahvasteliidul oli näiteks idee, et kollektiivsetel majandusembargodel võib olla tugev mõju sõda ära hoida. Sellest ideest lähtuvalt rakendas Rahvasteliit 1930. aastatel embargot Paraguay vastu tema konflikti ajal Boliiviaga ja Itaalia vastu kui itaallased tungisid Etioopiasse.

USA president Woodrow Wilson deklareeris 1919. aastal Indianapolises esinedes, et boikoteeritud riik on tavaliselt lähedal alistumisele. Ta soovitas rakendada rahulikke, vaikseid, kuid majandust ebastabiliseerivaid meetmeid ning oli veendunud, et jõu kasutamine pole sellisel juhul vajalik.

Läbi aegade ongi embargode kehtestamisega eriti silma paistnud USA. 1807. aastal võttis USA Kongress vastu üldise iseloomuga "Embargo Acti", mida võidi kasutada kõikide välisriikide suhtes. Selle dokumendi ajendiks oli vajadus avaldada Napoléoni sõdade ajal mõju Suurbritanniale ja Prantsusmaale. Pärast esimest maailmasõda on USA eri aegadel ja põhjustel kasutanud majanduslikke embargosid agressiooni asendajana või strateegilistel eesmärkidel. 1933. aastal keelustas USA administratsioon kullakangide tarnimise teistele riikidele. Abessiinia sõja ajal (1935–1936) kehtis USA-l embargo suhetes Itaaliaga. Alates 1960. aastast kehtib Ameerika Ühendriikide kehtestatud embargo Kuubale. Selle kohaselt ei ole lubatud Ühendriikidesse otse ega kolmandate riikide kaudu importida Kuubalt pärit kaupu ja teenuseid ega Kuubalt pärinevaid materjale sisaldavaid kaupu. 1962. aastal saavutas USA ka selle, et osa Ameerika Riikide Organisatsiooni (OAS) liikmetest juhindus USA administratsiooni kehtestatud korrast majanduslikul suhtlemisel Kuubaga.

Embargod 20. sajandil

Pärast teist maailmasõda laienes embargode kehtestamine tunduvalt. Seejuures on tähelepanuväärne, et embargodest ja sanktsioonidest tulenevad majanduslikud kahjud pole kunagi ületanud paari protsenti summaarsest maailma kogutoodangust embargode kehtimise aastatel. Embargode arv periooditi 20. sajandil:

1911 – 1920 – 3
1921 – 1930 – 4
1931 – 1940 – 6
1941 – 1950 – 9
1951 – 1960 – 15
1961 – 1970 – 19
1971 – 1980 – 38
1981 – 1990 – 35
1991 – 2000 – 47

Võidakse kohaldada ka piiratud embargot, mis haarab kindlat kaupade ja/või teenuste gruppe. Külma sõja ajal piiras Ekspordikontrolli Koordineerimiskomitee (Coordinating Committee for Multilateral Export Controls, COCOM) arvutite ja kõrgtehnoloogiliste kaupade eksporti kommunistliku bloki maadesse. Tuumariigid on keelustanud vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele tuumakütuse ja tuumatehnoloogia väljaveo embargo. Moodsat sõjatehnikat tootvad riigid on tõkestanud uusimate relvasüsteemide eksporti probleemialustesse riikidesse. Piiratakse relvade müümist sõjategevusest haaratud riikidele. Oma lähimatele partneritele ja mõttekaaslastele tehakse sellisel juhul enamasti siiski erandeid.

Ka rahvusvahelised organisatsioonid (näiteks ÜRO, Euroopa Liit ja NATO) on nõudnud oma otsuste või resolutsioonidega liikmetelt embargo kehtestamist survevahendina riikide vastu, kelle tegevus kujutab ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja väärab üldisi inimõigusi. ÜRO põhikirja artikkel 41 määrab embargo kehtestamise printsiibid ja kehtestamise põhjused. Korea sõja ajal (1950–1953) kehtis ÜRO embargo Põhja-Korea ja Hiina suhtes. ÜRO Julgeolekunõukogu pani oma resolutsiooniga 1970. aastal täieliku embargo Rodeesiale ja resolutsiooniga 418 (1977) relvamüügi embargo Lõuna-Aafrika Vabariigile. Alates 1990 kehtib ÜRO embargo Iraagile, kusjuures see sisaldab klauslit, et Iraak võib naftatulude eest osta toitu ja medikamente. 1992–1995 kehtis ÜRO embargo Jugoslaavia suhtes, mis taaskehtestati 1999 Serbiale seoses Kosovo kriisiga.

Embargodest kõrvalehoidmine

Tõhus ja edukas meetod embargodega kehtestatud sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks on kasutada kolmandate riikide vahendustegevust. Tänapäeval näiteks kasutavad Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia kauplemisel Iraaniga neid riike ja nende ettevõtteid, kes USA poolt kehtestatud sanktsioone ignoreerivad. Keeldutakse küll sanktsioonide algatanud riigi valuuta- ja maksesüsteemi otsesest kasutamisest, kuid mõeldakse välja muid süsteeme erinevate juriidiliste nimede all ja uute juhtidega, et vajalikke makseoperatsioone siiski sooritada. Luuakse kaupade tarnimise kette läbi mitme riigi, millised pole antud riigile kehtestatud embargoga liitunud. Kasutusel on ka meetod embargo sanktsioonide vältimiseks või vähendamiseks viisil, et sanktsioonidealused riigid ühendavad oma majanduslikud võimalused ja koordineerivad siseturu vajaduste rahuldamiseks oma võimaluste kasutamist. Kõige tõhusam vahend embargo mõju vähendamiseks, lausa tühiseks muutmiseks on problemaatilise riiki majanduslik iseseisvus ja tema võimekus oma vajadusi ise rahuldada.

Venemaa sanktsioonid Balti riikide vastu

Eesti laulva revolutsiooni ajal ning eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal ja pärast Balti riikide taasiseseisvumist üritas Venemaa mõjutada Balti riike talle meelepäraste otsuste vastuvõtmisel majandussanktsioonidega. Selle suutsid kõik kolm riiki lääneriikide abiga tõrjuda. Lisaks sellele oli nendest sanktsioonidest otsustav kasu Balti riikide edasise majandusliku orientatsiooni kehtestamisel. Valiti vabaturu majanduse mudel ja läänelik arengutee ning likvideeriti Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud koloniaalmajanduse mudel. Venemaa majandussanktsioonid muutusid mõne aastaga tähtsusetuteks ning Venemaa osatähtsus Balti riikide, eriti Eestis väliskaubanduse bilansis on tänapäeval marginaalne. Balti riigid on siiski veel arvestatavalt sõltuvad Venemaa energia, maagaasi ja nafta tarnetest, kuid töö sellest sõltuvusest vabanemiseks käib aktiivselt. Kaubavahetus Venemaaga on taasiseseisvumise ajal olnud eklektiline, ilma vajaliku stabiilsuse ja vastastikuse kasusaamise printsiibita. Viimastel aastatel on seda tugevalt mõjutanud ka Euroopa Liidu ja NATO poolt kehtestatud majandussanktsioonid Venemaa suhtes.

Sanktsioonid Venemaale

21. sajandi teisel aastakümnel ongi olnud rahvusvahelise tähelepanu keskpunktis Euroopa Liidu ja NATO kehtestatud majandussanktsioonid Venemaa suunal seoses Venemaa poolt annekteeritud Ukrainale kuuluva Krimmiga ning Venemaa osalemisega Ida-Ukraina konfliktis. Need sanktsioonid kehtivad alates 2014. aastast ning puudutavad eelkõige teatud tüüpi kaupade ja tehnoloogia tarnimist Venemaale, äritegevuse eri aspekte, rahvusvahelist poliitilist suhtlemist, samuti Venemaaga toimetatavaid finantstehinguid ja arveldusi. Venemaa reageeris sellele valuliselt ja president Vladimir Putin otsustas 6. augustil 2014 kehtestada vastusanktsioonid teatud tüüpi põllumajandustoodetele, toormaterjalidele ja toiduainetele keelates embargot kehtestanud riikidest toiduainete sisseveo keelu. Seda tehti kolmes etapis:

alates 2014. aastast Euroopa Liidu riikidele, USA-le, Austraaliale, Kanadale ja Norrale
alates 2015. aastast Islandile, Liechtensteinile, Albaaniale ja Montenegrole
alates 2016. aastast Ukrainale

Sanktsioneeritud toiduainete osatähtsus Venemaa tarbimises on olnud arvestatav. Embargo kehtestamise ajal moodustas imporditud sealiha Venemaa tarbimises 13,2%, kala – 13,3%, linnuliha – 7,9%, juustud – 30,1%, köögiviljad – 5,8%, piimapulber – 20,5%, veiseliha – 16,7% ning puuviljad ja marjad – 14,8%.

Nende kaupade ärajäämine mõjutas tunduvalt Venemaa elanike tarbimisharjumusi. Venemaa toiduaineteturg kuivas kokku. Omatoodang ei suutnud nõudmist rahuldada. Venemaa poliitikud on väitnud, et embargo aitas arendada kodumaist põllumajandust ja toiduainetetööstust, kuid on toonud kaasa ka olulise toiduainete hindade tõusu, toidukorvi valiku ahenemine ning arvestatava majandusliku surutuse koos sisepoliitilise depressiooniga.