Kasutaja:Kodasoo/liivakast

Kodasoo mõis asub Harju maakonnas Kuusalu vallas Tallinn-Narva maanteest 1 km lõunasuunas. Kodasoo mõis (saksa keeles Kotzum) oli rüütlimõis Kuusalu kihelkonnas Harjumaal.

Mõisa (Kottasem) on esimest korda mainitud 1485. aastal. 1467 (?)–1694 kuulus mõis Zoegedele, 1919. aastal krahv Alexander Rehbinderile.

1914. aastal kuulus mõisa koosseisu 1101 ha mõisamaad, 33 lahustükki (836,5 ha), Kaberla ja Kaberneeme küla ning Koipsi ja Rammu saar.

Mõisasüda asus 1913. aastal Jõelähtme ja 1939. aastal Kuusalu vallas.  4

Mõisa liik: rüütlimõis, peamõis

Ajalugu

Kodasoo mõisa on esimest korda mainitud 1485. aastal. Hermann Zoege järeltulijate valduses oli Kodasoo mõis paarsada aastat. 1694 müüs Otto Zoege mõisa oma võõrasema vennale, uus omanik ei olnud kuigi edukas valitseja ja nii renditi mõis välja paarikümneks aastaks. Mõis püsis siiski suguvõsas.

Põhjasõda laastas Kodasoo mõisa ja külasid, ellu jäi vaid 5 inimest. 1716.a. oli külas juba 11 inimest. Mõis käis kaua käest kätte. 1749. aastal omandas mõisa Adam Johann von Tiesenhausen. Alates 1769. aastast oli mõis Staël von Holsteinide aadliperekonna valduses. 1857. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Rehbinderitele; selle viimane võõrandamiseelne omanik oli Alexander von Rehbinder.

1920 mõis sundvõõrandati, sama aasta sügisel avati Kodasoo mõisas 6-klassiline algkool. Hoones tegutses ka rahvamaja, siin asusid postkontori ruumid. 1975 suleti Kodasoo 8-klassiline kool. Hoone valdajaks jäi Kuusalu kolhoos. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel oli mõis Kuusalu Vallavalitsuse omandis kuni see eraomandusse müüdi.

Mõisaansambel

Mõisaansambel koosneb peahoonest, mõisavalitseja majast, mõisateenijate elumajast, sepikojast, mõisahobusetallist koos tõllakuuriga, pesuköögist, küünist, kuivatist, masinarehest.

Üldiseloomustus ja kirjeldus

Mõisa peahoone on ehitatud arvatavasti 18. sajandi 70-ndatel aastatel, tiibehitised mõnevõrra hiljem, puitveranda hoone tagaküljel on lisatud 19. sajandi lõpul. Enamus mõisaansamblisse kuuluvatest hoonetest: mõisavalitseja maja, mõisateenijate elumaja, sepikoda on ehitatud 18. saj lõpul 19. sajandi algul, kuivati arvatavasti 19. saj lõpul 20. saj algul.

Peahoone

Kodasoo mõisa peahoonet võib pidada väga ilmekaks 18. sajandi lõpuveerandi barokkhooneks (kõrge võlvitud sokkelkorrus, murdkelpkatus, rühmiti paiknevad aknad, raske hoone nurki ja keskrisaliiti markeeriv krohvrusteering, korstnapiibu kujundus).

Välislahendus

Peahoone on liigendatud U-kujuline paekivist krohvitud barokne ehitis, mis kannab varaklassitsismile ülemineku tunnuseid. Hoone on madala soklikorrusega, peakorpuse osas kahekorruseline, murdkelpkatusega, mille katteks oli algselt S-kivi. Algselt olid seinapinnad tumedama viimistlusega, karniisid ja liseenid aga valgendatud, sokkel samuti tume, kaetud pritskroviga. Tiibehitistel on täiskelpkatus. Hoone kesktelge markeerib ees- ja tagaküljel kolmnurkviiluga segmentaknaga pealehitis, millest paremale ja vasakule jäävad väljaehitistega katuseaknad. Mõisahoone katuseharjal on 3 dekoratiivset originaalkorstent. Viil ja räästad on kujundatud laia profileeritud karniisiga. Esifassaadil aknapaaride vahel on lihtne liseen, mis on vertikaalselt liigendatud stukist ehisvööga, millel on lõikuvate rigide motiiv. Alakorruse nurkadel on laiad rusteeritud nurgaliseenid.

Hoone tagakülje keskosas on lahtine palkon, mis on kaetud lameda plekkkatusega, mis toetub nelinurksetele puitsammastele. Sammaste pinnad on liigendatud ja omavad eklektilises laadis lihtsa kapiteeli. Palkoni külgseinad on suletud klaasidega, mille ruudustik on rombi- või teravkaarekujuline. Palkonil on kõrge paekivisokkel, sellelt laskub lai astmelise äärega kivitrepp parki.

Siseplaneering

Interjöörikujunduses domineerib klassitsism.

Siseruumid on paigutatud anfilaadselt, uksepiirded ja tahveldised annavad tunnistust 19. sajandi alguskümnete lihtsast ja traditsioonilisest tisleritööst.

Hoone keskel asuva vestibüüli laes on säilinud stukk-kaunistus. Märkimisväärsed on varaklassitsistlikud tahveluksed profileeritud piirdelaudadega ja rosetiga ülaosas. Vestibüüli taga asub saal, millel on 2 kaarsillutisega akent ja uks, mille kaarjad ülaosad on klaasitud

sini-kollaste klaasidega. Saali põrandakatteks oli parkett. Saali lagi on kujundatud peegelvõlvidega ning profileeritud karniisiga hammalõikega selle all.

Teisel korrusel on omapärane neogooti stiilis kujundatud trepivõre.

Peahoonel on ka suurepärased võlvitud keldrid soklikorrusel. Peahoone esise panduse alt viib pikk maa-alune paekivist võlvitud käik ristvõlvidega eesruumi ja sealt edasi teistesse ruumidesse.

Mõisaköögis on mantelkorsten.

Mõisa peahoone ahjude kohta võib aimu saada vaid mälestustest: tegemist võis olla lihtsate valgetest kahhelkividest ahjudega, salongis võis olla tumedatest kahlitest kujukesega niššis ahi.

Mõisasüdame hoonestus

Ansamblisituatsioon on baroki lossiansamblile  tüüpiline.

Peahoone ette jäi ringteega ääristatud muruplats, millest paremal ja vasakul on majandushooned.

Mõisavalitseja maja (varasem) on massiivsete proportsioonidega algselt mantelkorstnaga paekivist krohvitud seintega poolviilkatusega hoone. Valitsejamaja lõunapoolsesse otsa jäi ruumikas paekivist võlvitud lagedega, väljast mullaga kaetud kelder, põhjapoole pesuköök.

Pesuköögiga ühel joonel on paekivipostidega liigendatud rõhtpalksentega küün.

Peahoone vastas üle muruplatsi sõiduteest paremal oli mõningatel andmetel hilisem valitsejamaja, 20. sajandi algul aga noore krahvi maja.

Mõisateenijate elumaja asub sõiduteest vasakul tiigi kaldal. Paekivist krohvitud seintega viilkatusega hoone sees on rist- ja võlvsilinderlaed. Tüüpiliseks mõisaansambli elemendiks on sõiduhobusetall koos tõllakuuriga ja aidad (praeguseks hävinud). Ülejäänud mõisaansamblisse jäänud hooned paiknevad hajusalt (sepikoda, kuivati, masinarehed).

Mõisaansambli lahutamatu osa on park. Park on suhteliselt väike, kuni 3,5 ha. Oma varasemas planeeringus jälgib barokile omaseid regulaarstiili elemente. Sissesõiduteed ääristas korrapärane lehtpuuallee. Peahoone ette jäi ringteega piiratud muruplats, peahoone taha regulaarselt planeeritud iluaed. Regulaarstiilis pargikujundus muutus vabakujunduslikuks koosõlas klassitsismiga. Ei puudunud kaarsildadega kanal, liivatatud pargiteed ega korrapärased lilleklumbid.  Puu-ja marjaaed jäi peahoone tagaküljele, iluaiast vasakule.

Valitsejamaja

Valitsejamaja asub peahoone lähedal, veidi põhjasuunas. See on ühekordne massiivsete proportsioonidega paekiviehitus, krohvitud välisseintega. Hoone on kaetud kõrge poolkelpkatusega, millel kitsas üleulatuv räästas, katusekatteks on olnud varem laast. Hoonel on väiksed 6-ruudulised aknad. Ehituse keskel paikneb suur mantelkorsten, mis tingib reeglipärase ruumijaotuse. Korstnapiip katusel on massiivne, sokli- vahe- ja ääriskarniisidega. Hoone pärineb ilmselt peahoonega samast, XVIII saj. lõpuveerandist.

Kelder

Valitsejamaja lõunapoolsesse otsas asub ruumikas võlvitud lagedega kelder. See on paekivist laotud pikliku kujuga hoone, kaetud pealt muldkehandiga. Keldrisse viib paekivist trepp.

Küün

Pargi äärel on krohvitud paekivitulpadega hoone, mille vahed täidetud rõhtpalkidega. Kaetud on ehitus viilkatusega. Hoone võib pärineda viimaselt sajandivahetuselt. Talle on juba 20 saj. alguses liidetud väike laudahoone, mis on paekivist, poolkelpkatusega. Aknad on lamedad ja keskmise suurusega, 8-ruudulised.

Teenijatemaja

Sõiduteest vasakul tiigi kaldal seisab varemetes mõisa teenijatemaja. See oli ühekorruseline kellerdamata kiviehitis. Hoone vundamendid olid laotud murtud paekividest, ka seinad olid murtud paekividest ja seest- ning väljastpoolt krohvitud. Hoonet ilmestasid võlvitud ruumid ning mitmeid ajalooliselt väärtuslikud detailid – peauks oma kõigi metalldetailidega, mõned siseuksed koos metallmanustega, esifassaadi aknad.

Mõisa teenijatemaja võib pärineda 18. sajandi lõpust. Detailid sellel hoonel võib aga dateerida 19. sajandi teise poolde ja 20. sajandi algusesse. Pärast mõisa võõrandamist kasutati endist teenijatemaja meiereina.

Sepikoda

Praegu varemetes olev sepikoda asub koos kuivatiga peahoonest mõnevõrra eemal. Sepikoda oli S-kivist viilkatuse ja krohvitud paehiviseintega hoone. Esifassaadi nurgad olid kujundatud kolmveerandsammastena.

Kuivati

Kuivati on ristkülikukujuline viilkatusega paekivist hoone. Kuivati esiküljele on ehitatud hilisem puitkatusega kaetud puidust juurdeehitus. Hoone tagaküljel vastu seina on maakividest laotud kaarjas kaldtee. Puidust juurdeehitusel on kaks kaks kahepoolset latthingedega puitust. Otsaviiludes ja esiküljel on avad hoone valgustamiseks ja puituksed.

Park

Park on suhteliselt väike, kuni 3,5 ha. Oma varasemas planeeringus jälgib barokile omaseid regulaarstiili elemente. Peahoone ette jäi ringteega piiratud muruplats, peahoone taha regulaarselt planeeritud iluaed. Selline barokne pargilahendus muutus klassitsismi mõjude võidulepääsemise käigus. Peahoone ette jääv esiväljak on liigendatud väikeste puuderühmadega, kasutatud on kontrastselt istutatud puid: pärn-tamm-kuusk- kask-lehis-nulg. Regulaarset pargiosa jätkati puisniiduga ja parkmets ümbritseti kanaliga, millel olid kaarsillad.

Pargis on kasutatud madalaid ehispõõsaid, põhiliselt enelaid. 1898.aastal Kodasoo mõisa külastanud Eestimaa aianduse seltsi instruktor Fr. Winkler märkis, et härrastemaja oli tolleaegse moe kohaselt ümbritsetud lillegruppidega, istutati hulgaliselt kõrgeid ja madalaid roose. Ehitati uuesti kasvuhoone. Viljapuu- ja marjaaed korraldati põhjalikult ümber.

Mõisa seisukord ja kasutamine

Peahoones oli 1920-1975 Kodasoo 8-klassiline kool, praegu eravalduses. Peahoonele on paigaldatud uus kivikatus.

Hilisem valitsejamaja ehk noore krahvi maja on ümberehitatud, üldjoontes on säilinud gabariidid.

Aida paekivist müüridele on ehitatud silikaattellistest puukuur.

Mõisateenijate elumajas oli 1970-ndateni meierei, osaliselt eluruumidena kasutusel.

Sõiduhobusetall koos tõllakuuriga ja aidad on praeguseks hävinud.

Sepikoda oli ainus kaitsmist vääriv sepikoda Harju rajoonis, nüüdseks lagunenud.

Hoone tagaküljel paiknenud ehisaed on hävinud.

Tiigid on puhastatud.

Välislingid

Kodasoo mõis Eesti mõisaportaalis

Kodasoo mõis Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis