Kasutaja:Kaljukra/kergetööstus

Tekstiilitöökoja illustratsioon

Kergetööstus on töötleva tööstuse ehk sekundaarsektori allharu koos rasketööstusega. Kergetööstus on reeglina vähem kapitalimahukas kui rasketööstus ning pigem tarbijale kui tootjale suunatud. See tähendab, et suurem osa kergetööstuse kaupadest toodetakse lõppkasutajatele mitte teiste tööstuste vahenduslülide jaoks.

Majandusliku definitsiooni kohaselt on kergetööstus „tootmistegevus, mis kasutab mõõdukas koguses osaliselt töödeldud materjale, et toota suhteliselt kõrge ühikväärtusega tooteid“.[1]

Kergetööstus hõlmab ligikaudu 30 allharu, millest tähtsamad on tekstiili-ja rõivatööstus ning naha- ja jalatsitööstus. Samuti kuulub kergetööstuse toodangu hulka koduelektroonika, mööbel ja tarbe- ehk olmeelektroonika.

Ülevaade

muuda
 
Puuvill
 
Looduslik siid

Kergetööstust iseloomustab suhteliselt väike tooraine, elektri ja tootmispinna vajadus võrreldes rasketööstusega. Kergetööstuse tooraine saadakse põhiliselt põllumajanduselt ja keemiatööstuselt. Toorainena kasutatakse näiteks tekstiilitööstuses nii taimset toorainet (puuvill, lina, kanep), loomset toorainet (vill, siid) kui ka tehiskiudaineid (keemilised kiudained keemiatööstusest). Kergetööstus kasutab väga paljusid teenindavaid harusid (mood, reklaam, turundus, teadus).

Kergetööstuse toodang peab olema suhteliselt odav, et võimaldada massilist tarbimist. Seetõttu toodetakse suurtes kogustes kergesti transporditavaid madalahinnalisi tooteid.

Kergetööstus on globaalne tööstusharu. Tootmisprotsess toimub odava tööjõuga piirkondades arengumaades, kuid algkapital seevastu tuleb arenenud riikidest. Tootmisprotsess on spetsialiseerunud ja seetõttu on lõpptoodangu andmiseks välja kujunenud tööstuskompleksid, mille kapital pärineb rahvusvahelistelt firmadelt.

Kergetööstusettevõtete keskkonnamõju on reeglina väiksem kui rasketööstusega seotud tootmistel. Siiski esineb allharusid, mis võivad põhjustada suurel hulgal reostust ja ebasoovitavaid keskkonnamõjusid. Näiteks toodab elektroonikatööstus potentsiaalselt ohtlikus koguses plii- või muid keemilisi jäätmeid, mis võivad sattuda ettevaatamatul käsitlemisel looduskeskkonda.

Kergetööstusele omased tunnused

muuda
  • Arenenud maades on Hõive kergetööstuses oluliselt vähenenud.
  • Suurem osa kaubamärke hoidvatest moefirmadest asub arenenud riikides.
  • Arengumaadesse on koondunud tööjõumahukad harud, mis kasutavad odavat tööjõudu (nt tekstiilitööstus ja rõivatööstus).
  • Kergetööstuse arengut mõjutab väga palju mood, kliimaolud, nõudlus (majanduskeskkond).
  • Suur rõhk reklaamindusel.
  • Kaubamärgi tähtis roll toodete turundamisel.

Kergetööstus Eestis

muuda
 
Kreenholmi Georgi vabriku hoone

1990. aastatel tegi suurem osa Eesti õmblus- ja tekstiiliettevõtetest välismaiste ettevõtete jaoks odavat alltööd. Praeguseks on olukord muutunud - nimelt teevad paljud Eesti kergetööstusettevõtted omatoodangut ja ostavad alltööd Ukrainast, Valgevenest, Venemaalt, Hiinast ja mujalt. Paljude ettevõtete kaubamärgid on välismaal tuntust kogunud(nt Baltika, Silvano või Ilvese toodang). Kohalike ettevõtete edukusest hoolimata on kergetööstuse roll Eesti majanduses pidevalt vähenenud ja tootmismahud langenud, sest kodumaised väikeettevõtted, mis on keskendunud alltööde tegemisele välisettevõtete jaoks, ei suuda konkureerida odavate tootjatega väljastpoolt Euroopa Liitu. Lisaks tungivad järjest enam Eestisse odavad kaubad Hiinast, Indiast ja mujalt.[2]

Eesti kergetööstus jaguneb neljaks tööstusharuks: tekstiilitööstus, trikotaažitööstus, õmblustööstus ning naha- ja jalatsitööstus.

Eesti tekstiilitööstuse suurimad esindajad on Kreenholmi Valduse AS (pankrotistus aastal 2010), AS Baltex 2000 (suleti 2006. aastal), OÜ Pärnu Linavabrik ja AS Polytex (Narvas). 1993. aastal loodi MTÜ Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit [3], kuhu kuulub 2012. aasta seisuga 55 ettevõtet ligi 4400 töötajaga. Liikmesettevõtete poolt valmistatakse üle 75% Eesti rõiva- ja tekstiilitoodangust.

Eesti trikotaažitööstuse suurfirmad on Marat (Tallinnas) ja Suva (Tallinnas).

Õmblustööstuse tuntuimad ettevõtted on Baltika (Tallinnas), Sangar (Tartus ja Valgas), Wendre (Pärnus), Toom Tekstiil (Viljandis), Ilves-Extra (Tartus), Monton, AS Klementi (Tallinnas) jpt.

Eesti nahatööstuse suurettevõtted on AS Nakro (Narvas) ja OÜ Skineks (Jõgeval).

Jalatsitööstuse esindajate hulka kuuluvad Eestis AS Reester (Tallinnas), AS Samelin (Tartus), AS Polaria (Tallinnas), AS Abris (Võrus), AS Moon (Valgas), Välk OÜ (Tallinnas) jpt.

Viited

muuda
  1. Sullivan, Arthur; Steven M. Sheffrin (2003). Economics: Principles in action. Upper Saddle River, New Jersey 07458: Pearson Prentice Hall. p. 493. ISBN 0-13-063085-3.
  2. http://www.estonica.org/et/Majandus/Eesti_majandusest_%C3%BCldiselt/T%C3%B6%C3%B6tlev_t%C3%B6%C3%B6stus/
  3. http://www.textile.ee/et/liidust