Kaskadöör

Kaskadöör (prantsuse keeles cascadeur; inglise keeles stunt performer, stunt double, stuntman/woman) on vastava väljaõppega spetsialist, kelle tööks on teha keerulisi ja ohtlikke trikke. Inglise keeles kutsutakse selle eriala trikki stunt'iks (otsetõlkes 'trikk').

Tavaliselt kaasatakse kaskadööre filmides, sarjades ja reklaamides, kus nad asendavad füüsiliselt keerulistes stseenides näitlejaid, kuna kaadris ülesvõetav olukord on kas ohtlik või vajab spetsiifilisi oskusi, mida näitleja ei julge või ei oska sooritada. Sellised spetsiifilised oskused on mõne kindla spordiala tehnikad, võitluskunstide valdamine, akrobaatiline võimekus, sõiduki juhtimine jne. Kaskadöör ei pea alati olema näitleja kehadublant (stunt double), vaid võib olla peamine etendaja - näiteks reklaami jaoks, milles toimub tagaajamise stseen.

AjaluguRedigeeri

Esmased ilmingud kaskadööritööst pärinevad 1920. aastate lõpust tummfilmidest, kus suurem rõhk läks visuaalsele komöödiale. Sellega kasvas ka trikkide keerukus, sest mida hullemad ja keerukamad tegevused filmides toimusid, seda rohkem suudeti sellega ka publikule mõjuda. Trikkide kaudu tekitatud huumor tegi Hollywoodis tummfilmi žanri populaarseks.[1]

 
Buster Keaton filmis “Steamboat Bill, Jr.” (1928)

Filmikunsti algusaegadel puudus tehniline võimekus luua arvutitega liikumisi (nt green screen; CGI) ehk kõik närvikõdi tekitavad trikid tuli teha füüsiliselt ise. Üheks ikoonilisemaks hetkeks peetakse seika filmist “Steamboat Bill, Jr.” (1928), kus kaks tonni kaaluv kahekorruselise elumaja sein kukkus Buster Keatoni poole, maandudes avatud aknaga täpselt tema ümber.[1]

Peamiselt töötasid kaskadööridena valged mehed, kes olid enamasti võimlejad, akrobaadid, sukeldujad ja ka inseneriharidusega inimesed. Naisi ja muude rasside esindajaid ei usaldatud seda tööd tegema ehk parukaid kasutades ning naha tumedaks värvides (blackface) oli mistahes meeskaskadööridel kehadublantidena lihtsam ümber kehastuda.[2]

 
Yakima Canutt filmis “Stagecoach” (1939)

Kui alguses kasutati hulljulgeid trikke komöödiafilmides, siis ühel ajal hakkasid kinokülastajad üha rohkem ootama närvikõdi, millega said populaarseks märulifilmid. 1939. aastal muutis Yakima Canutt filmis “Stagecoach” kaskadööritrikid igaveseks. Selles filmis ronis näitleja liikuva hoburakendi vahele, kukkus maapinnale ja lasi kaarikul suurel kiirusel enda kohalt üle sõita. See trikk on olnud eeskujuks mitmetele filmidele ning on suure au sees tänapäevalgi.[1]

Tehnoloogia arengRedigeeri

Tänu 1960. aastatel toimunud tehnoloogia arengule kasvas turvalisuse tähtsus ning vastavate turvaseadmete areng, mis võimaldas teha üha keerukamaid ja hulljulgemaid trikke. Kui alguses tegid kaskadöörid kõike oma füüsilise võimekuse piires, siis tänu tehnika ja tehnoloogia arengule osati füüsikaseaduste ja arvutite abil põhjalikumalt läbi mõelda tehniliselt keerukaid trikke.

1974. aastal kasutas Guy Hamilton James Bondi spioonifilmis “The Man with a Golden Gun”, kõrgtehnoloogilist simulatsiooni, mis aitas täpselt välja arvutada, millise nurgaga tuleks hoovõturada ehitada, et auto suudaks füüsiliselt õigesti maanduda. James Bondi filmisaaga andis kaskadööri erialale uue ilmingu.[2] Tänu sellistele töödele tekkis trikikoordinaatori (stunt coordinator) amet, kes vastutab triki tehnilise poole eest, aidates välja mõelda turvalisi lahendusi ja kavalaid silmapetteid.

 
Jackie Chan

1980. aastaid võib pidada kaskadööriala kuldajaks. Üks tuntumaid selle aja tegutsejaid oli näitlejast kaskadöör Jackie Chan, kes tegi kõiki oma trikke ise. Filmis “Project A” (1983), taaselustas ta Harold Lloydi 1960. aastatel teostatud suure kella küljes rippumise triki, kukkudes 18 meetri kõrguselt läbi kolme õhukese varikatuse. Kuna näitleja soovis saavutada ideaalset tulemust, sooritas ta seda kolm korda. 1985. aastal sooritas Chan filmis “Police story” seni ühe ohtlikuma triki. Ta hüppas kõrge posti külge, libises mööda seda alla läbi tulede ja klaasi, lõpetades all oleva maja katuses. Seda sooritades sai ta suured põletushaavad ja murdis luid.[1]

1990. aastatel jõudis filmikunsti CGI (computer-generated imaginary) ehk arvutiga (tehislikult) loodud videopilt. See tõi kasutusele rohelise/sinise tausta (green screen/blue screen), mille abil oli võimalik panna tegelased väljamõeldud asukohta või eemaldada videopildist filmi jaoks üleliigne turvavarustus. Siiski kasutatakse võimalikult tõepärase kaadri saamiseks endiselt kaskadööre.

Ohtlikke päriselt sooritatud trikke võib leida näiteks James Bondi “GoldenEye” (1995) filmis, kus kutseline vabalangeja sooritas Šveitsi mägedes benji-hüppe. 2001. aasta filmis “The Fast and The Furious” tehti väikese hoovõturaja abil terve pööre ümber auto telje. “Mission Impossible” kõikides filmides leidub mitmesuguseid turnimisi, kus Tom Cruise jookseb mööda pilvelõhkuja seina, rippudes liikuva lennuki küljes, maandudes kõrgelt laskudes napilt enne põrandat jne. Tom Cruise on väheseid näitlejaid, kes sooritab enamiku oma trikke ise.[1]

Naised kaskadööride maailmasRedigeeri

Naised on teadaolevalt seotud selle erialaga juba 1920. aastatest, kuigi nende tööd hakati ühel ajal meeste poolt üle võtma ning ligipääs kaskadööri erialale oli väga keeruline. Sellele alale pääses peamiselt ainult siis, kui olid sündinud sellisesse perre, kelle vanemad tegelesid juba kaskadööritööga või elukaaslane/abikaasa tegeles selle erialaga. Loomulikult leidus ka erandeid, kus oli vaja kindlate oskustega naisterahvast.

Naisi peeti kaskadööritööks sageli rumalateks, uljasteks või liialt hulljulgeteks, mistõttu kujunes arvamus, et nende kasutamine kaskadöörina on ohtlik, seetõttu kasutati peamiselt meeskaskadööre. Sellepärast oli ka neil raske, kes olid juba sellel alal jala ukse vahele saanud. Naiskaskadöörid pidid pidevalt tõestama, et väärivad seda tööd. Probleemi nähti ka võtteplatsil meeste “peade sassi ajamises”, mis segas mõnede sõnul töö tegemist. Sellepärast pidid naiskaskadöörid eriti hoolikalt käituma, et neile ei saaks midagi ette heita. Kuni 1960. aastate lõpuni ei nähtud naha toonimises ja naiste asemel meeste kasutamises mingit probleemi.[2] Tänapäeval on selline jäljendamine kutselise produktsiooni puhul kadunud.

Üks esimesi naiskaskadööre, kes oli Ameerikas elukutseline rodeoratsutaja, oli Polly Burson. Ta alustas hobustega ratsutamist kaheksa aastaselt ning trikitas nendel metsikutel loomadel juba 11-aastaselt, võisteldes kõikjal üle Ameerika, isegi Euroopas ning idamaades. 1940. aastatel lahkus naine rodeost, et saada Hollywoodi kõige hulljulgemaks kaskadööriks. Aastate jooksul oli ta mitmetele naisosatäitjatele kehadublant ning 1986. aastal pääses tema nimi Hollywoodi kuulsuste alleele.[3]

 
Zoë Bell

Polly Burson osales 1974. aastal filmis “Earthquake”. Ta seisis terrassil, mida pidi tabama peaaegu 14 000 liitrit vett, aga trikk ebaõnnestus, kuna vesi pääses liikuma valest kohast. Hiiglaslik veesein tabas naist otse näkku, mis lõhkus tema põsesarnad ning murdis jalaluu. Hiljem tuli veel välja, et kaamera isegi ei filminud ning vajalikku võtet ei suudetud ikkagi saada.[4]

Väga võimekaid naiskaskadööre leidub ka tänapäeval. Üks edukamaid on Uus-Meremaalt pärit Zoë Bell. Tema tuntumad tööd on Quentin Tarantino filmis “Kill Bill: volume 1” (2003) ning “Kill Bill: volume 2” (2004), kus ta kehastas dublandina Uma Thurmani tegelaskuju. Lisaks osales ta Quentin Tarantino filmis “Once upon a time in Hollywood” (2019) ja Taika Waititi Marveli filmis “Thor: Ragnarok” 2017. aastal, kus ta mängis ühe peaosatäitja Cate Blanchetti kehadublandina. Edukate naiskaskadööridena on karjääri teinud lisaks Zoë Bellile ka Dayana Grant ja Olivia Jackson, kuid tänapäeval on naiskaskadööre aina enam.

Kaskadöörid EestisRedigeeri

Kaskadöör on elukutse, kuid Eestis on sellel alal tööd vähe, ehk soovist ainult selle tööga ära elada peaks erialast tööd otsima ka välismaalt. Eesti esimene spetsialiseerunud kaskadöör on Enar Tarmo, kes asutas 2002. aastal koos Soome kaskadööri Reijo Reko Kontioga firma Stunts OÜ ning tegeleb sellel maastikul endiselt, tehes koostööd nii Eesti filmitootjatega kui ka Eestis filmitavates koostööprojektides.[5]

Tema järeltulijaks ja Eesti kaskadööriala edendajaks võib pidada Roman Neso Laupmaad, kes on seotud peale Eesti filmide ka välismaal filmitavate Hollywoodi filmidega. Ta alustas trikitamisega OMAtsirkuses. Kuna ka Enar Tarmo on OMAtsirkusega pikalt seotud olnud, leidiski Laupmaa tema kaudu oma tee kaskadöörimaailma. Peamiselt teeb Roman Neso Laupmaa koordinaatori tööd, kuigi vahel leiab teda ka trikitaja rollis.

Eestis kasutatakse filmimisel peamiselt vastavalt vajadusele kindla eriala professionaale, peamiselt akrobaaditaustaga või võitluskunsti tundvaid tegijaid.

VigastusedRedigeeri

Kuna filmides trikkide tegemine võib olla ohtlik, siis selleks leitaksegi näitlejatele kehadublantideks kaskadöörid. Näitleja asendatakse näiteks võitlusstseenis, kuna tal pole piisavalt oskusi või võib võitlus osutuda liiga ohtlikuks. Kui näitleja peaks ennast filmimise perioodil vigastama, võib see seisata terve võtteperioodi, makstes nii rahaliselt kui ajaliselt tohutut hinda. Sellepärast pole paljud filmitootjad nõus üldse võtma endale seda riski vastutamaks kellegi elu eest või filmimise seiskumise eest.

  • Jackie Chan kukkus “Armour of God” (1986) filmi võttel kõrgelt puu otsast alla ning lõi tugevalt ära oma pea, mille tõttu tuli tal minna operatsioonile.[1]
  • Vin Dieseli kehadublant Joe Watts kukkus 2019. aastal “Fast and Furious 9” filmi võttel 9 meetri kõrguselt rõdult alla, kui rippudes tema turvatross katkes. Kukkudes sai mees tõsise peavigastuse.[6]
  • Tom Cruise on üks näitlejatest, kes teeb päris palju oma trikke ise. 2018 “Mission: Impossible - Fallout” filmi võttel maksis see aga kätte: tal diagnoositi hüppeliigesemurd. Kahe maja vaheline hüpe ebaõnnestus ning ta maandus halvasti vastu maja seina.[7]
  • Eestis toimus viimane avalik ebaõnnestumine ehk vigastamine 2019. aastal Margus Paju spioonipõneviku “O2” võttel. Priit Võigemast vigastas jalga stseenis, kus ta pidi jooksma Helsingi Malmi lennuväljal lennuki poole. Kannakõõluse rebend vajas operatsiooni ning see peatas filmi tootmise pikemaks ajaks.[8]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "A Short History of Action Stunts". Copenhagen Industries. 8.märts 2019. Vaadatud 4.detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= ja |aeg= (juhend)
  2. 2,0 2,1 2,2 Mollie Gregory (2015). Stuntwomen: The Untold Hollywood Story. University Press of Kentucky.
  3. "Polly Drayer Mills Burson". National Cowboy and Western Heritage Museum. Vaadatud 4.detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  4. Grady Hendrix (2016). Beating the Odds The invisible labor of female daredevils. New York.: FilmComment vol. 52.
  5. "Stunt koduleht". Vaadatud 4. detsember 2021.
  6. Stephen Moyes, Rachel Dale, Patrick Gysin, Molly Rose Pike (2019). "'FEARING THE WORST' Vin Diesel's Fast and Furious 9 stunt double in 'coma' after plunging 30ft in horrific accident at Warner Brothers UK studio". The Sun. Vaadatud 4.detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  7. Gwilym Mumford (2017). "Tom Cruise injury halts filming on Mission Impossible 6". The Guardian. Vaadatud 4.detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  8. Kerttu Kaldoja (2019). "Priit Võigemast sai põnevusfilmi "O2" võtetel vigastada". ERR uudisteportaal. Vaadatud 4.detsember 2021. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)