Kasiinokapitalism

Kasiinokapitalism (ingl casino-capitalism) tekib kapitalistliku majandusmudeli ja poliitilise vabaduse kombinatsioonist.

Kasiinokapitalismi kui individualistliku ideoloogia positsioon turumajanduse mudelis

Kapitalistlik majandusmudel lähtub erahuvist ning põhineb eraettevõtlusel ja eraomandil. Valitseb arusaam, et „igaüks on oma õnne sepp“ ning „võitja võtab kõik“, s.t igaühel on õigus taotleda kasumit niipalju, kui ta suudab seda tehingu käigus hankida. Kaotajale jääb alati võimalus õppida tehtud vigadest ja käituda järgmisel korral targemalt. Asjade väärtuse määrab nõudluse-pakkumise vahekord (mitte selle tootmiskulu) ning majandust juhib hinnamehhanism.

Kasiinokapitalismi mudel saab realiseeruda vaid siis, kui riigibürokraatia sekkub turumajanduslikesse protsessidesse, andes valitud isikutele eesõigusi ning piirates teiste tegevusvabadusi. Eesõiguseks on nii turutehingutes kasutatava fiat-raha emissiooni õiguse kinnistamine keskpangale, kui ka kommertspankadele antud õigus anda krediiti võlarahas. Alternatiivrahade kasutamine on keelatud. Turumajanduslikke protsesse moonutatakse ka seadusandlike meetmetega, millega määratakse erinevatele ettevõtetele ja toodetele erinev maksukoormus ning toetatakse „omasid“ riiklike dotatsioonidega.

Kasiinokapitalismi tunnuseks on informatsiooni salastamine. Infosulg on vajalik, et varjata seadusloomet ja maksuraha kasutamist suunavate poliitiliste või elukutseliste (partei)ametnike osalust korruptiivsetes tehingutes ning sellest saadud kasu olemasolu (kleptokraatia). Rahvusvahelises plaanis konkurentsivõimetuid ettevõtteid kaitsevad ametnikud tollimaksude kehtestamise ning litsentside jms ettevõtlusvabadust piiravate meetmetega, mida rakendatakse süsteemi vastustavate suhtes.

Kasiinokapitalistliku turumajanduse tunnuseks on üha kasvavad oligopolid ja monopolid, mis valitsevad esmajoones finantsturgu ja kaubandust, kuid omavad olulist mõjujõudu ka muudes sektorites. Püüd maksimeerida hetke kasumit ja lühinägelik majanduspoliitika põhjustavad keskkonna saastumise, riigi konkurentsivõime languse ning ühiskonna varandusliku kihistumise. Olemuslikult on süsteem ebaõiglane, mis tuleneb nii info- kui ka valikuvabaduse puudumisest kui ka elukalliduse kasvust, mille peamiseks põhjuseks on võlarahast tulenevate intressimaksete suurenemine.

Kasiinokapitalism kasutab ära elanikkonna üldist harimatust, mida soodustab haridussüsteem mis nõuab formaalseid tulemusi kuid ei huvitu sisust. Kuna inimesed ei mõista olukorra põhjuseid ning neil puudub valikuvabadus, s.h ka organiseerumisvabadus sündikaatideks, siis peavad nad olukorraga leppima või asuma süsteemiga võitlema, mis väljendub kuritegevuse kasvus.

Kasiinokapitalism on iseloomulik industriaalse revolutsiooni käivitanud, kuid nõrga haldussuutlikkusega riikidele, mis tihti tuleneb hõimukesksest ühiskonnakorraldusest. Kasiinokapitalismi uus arengupuhang algas 20. sajandi lõpus peale kommunistliku plaanimajanduse kokkuvarisemist ning finantsturgude vabanemist ning lähtus börsikaubandusest ja hedge-fondide sub-prime võlakirjadest, mis põhjustasid 2008. aastal alanud ülemaailmse likviidsuskriisi.

Teoreetiline käsitlusRedigeeri

Irving Fisher (1867–1947), ameerika statistik ja leiutaja oli üks esimestest uusklassikalistest majandusteadlastest, kes kirjeldas võlaraha ja sellest johtuvat likviidsuskriisiide tsüklit. Ta uuris heaolu ja õnnetunde levikut ja sõnastas utiliteedi teooria alused ning tema raha kvantiteediteooria uuringud panid aluse makroökonoomia koolkonnale, mida tänapäeval tuntakse monetarismi nime all. Tema töödest on sündinud mõisted nagu Fisherin valem, Fisherin hüpotees, rahvusvaheline Fisheri-fenomen, Fisherin eralduslause ja Fisherin turud.[1]

Hyman Minsky (1919–1996), vene-juudi päritolu ameerika majandusteadlane, kes uuris ja sõnastas finantskriiside teooriat ja leidis, et turvatunde kasv hävitab turu jätkusuutlikkuse, kuna turuosalised kaotavad ohutunde ja võtavad üha suuremaid riske, põhjustades majandusbuumi kuni „mull“ lõhkeb. Seda hetke hakatigi tema nime järgi nimetama „Minski-hetkeks“. Sellest hetkest algab turumajanduslike suhete kokkuvarisemine, kuna keegi ei usalda enam kedagi ega julge teha enam uusi tehinguid. Ta leidis, et selles protsessis on kõige suurem süü pankadel, kes jagavad kontrollimatult krediiti ja põhjustavad seejärel laenude teenindamise käigus likviidsuskriisi.[2]

 
Professor Susan Strange andis sellele ideoloogiale nime

Susan Strange (1923–1998), briti politoloog, pani oma töödega aluse rahvusvahelisele poliit-ökonoomiale. Tema tuntuimad teosed antud valdkonnas on „Kasiinokapitalism“ (Casino Capitalism, 1986), „Riik ja turg“ (States and Markets, 1988), „Riigi taandumine“ (The Retreat of the State, 1996) ja „Hull raha“ (Mad Money, 1998). Oma töödes leidis ta, et majanduse arengu määravad riiklikud institutsioonid ja nende võimu rakendamise viisid.[3]

Raamatus „Riik ja turg“ (States and Markets, 1988) määratles ta neli peamist võimu teostamise kanalit: julgeolek, tootmine, rahandus ja teadmised. Võim tähendas seejuures võimet „pakkuda kaitset, toota vajalikke asju, anda krediiti ning kontrollida maailmanägemuse viisi ja selle valdkonna arenguid“. Kõige mõjukamaks nendest pidas ta siiski rahvusvahelist rahaturgu ja selle keskpankade poolt toetatud spekulatiivset tegevust, mida kinnitasid ka 1997 ja 2008 aasta globaalsed finantskriisid ning nende lahendamise viisid. Kuna need kriisid näitasid, et Vestfaali rahulepingust (1648) sündinud rahvusriigid ja nende valitsuste vaheline koostöö ei suuda enam ohjeldada turu stiihiaid, siis on seda fenomeni hakatud nimetama „Westfailure’ks“ ehk Vestfaali läbikukkumiseks.[4]

Raamatus „Hull raha“ (Mad Money) näitas ta, et probleemide allikaks on rahvusvaheline dereguleeritud rahasüsteem, mida ta kirjeldab kui kasiino taolist mänguvälja. 1971. aastal, olulisemate tööstusriikide vahel sõlmitud Smithsoniani kokkuleppest (Smithsonian Agreement), millega nende valuutad seoti dollariga, ei peetud kinni ning see omakorda hävitas Bretton Woodsi kokkuleppe alused. Nii said Ameerika pangad vabaduse emiteerida võlakirju ja müüa neid üle kogu maailma, pannes aluse kasiinokapitalistlikule majandusele, mis võimaldas kiiresti kontsentreerida kapitali.

Robert Reich (s 1946), ameerika majandusteadlane ja mitme presidendi nõunik uuris kapitalistliku majandusmudeli arengut ning väitis oma 1983. aastal ilmunud raamatus "The Next American Frontier", et riigi majandusarengut kahjustavad kapitali mängud rahaturgudel ja seaduste „loovtõlgendus“. Oma 2007. aastal ilmunud raamatus "Supercapitalism: The Transformation of Business Democracy, and Everyday Life" süüdistas ta odavaimaid hindu otsivaid tarbijaid ning suurimat kasumit taga ajavaid investoreid, kes finantseerivad rahvusvahelisi kontserne, üha süvenevate sotsiaalsete probleemide tekitamises. Ka oma järgmistes raamatutes analüüsis ta põhjalikult kasiinokapitalismi fenomeni ja selle mõju ühiskonna arengule ning sellest tekkivaid järelmeid.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Matti Pohjola, Jukka Pekkarinen, Pekka Sutela: ”Kvantiteettiteoria”, Taloustiede, s. 171. WSOY, 2007. ISBN 951-0-32431-0.
  2. Minsky, Hyman P. (May 1992). "The Financial Instability Hypothesis" (PDF). Working Paper No. 74: 6–8. http://www.levy.org/pubs/wp74.pdf
  3. Brown, Chris (July 1999). "Susan Strange: A Critical Appreciation". Review of International Studies. 25 (3): 531–535.
  4. Macmillan., Palgrave (2015). Global politics. Palgrave Macmillan. ISBN 9781137349262.
  5. Steven Rosenfeld. Robert Reich: Capitalism Can Be Reformed, But America's Wealthy Class Will Fight It. AlterNet. 25.09.2015. [1]