Vabaturumajandus

(Ümber suunatud leheküljelt Vabaturumajanduse mudel)

Vabaturumajandus tähendab turgu, milles kaupade ja teenuste hinna määrab nõudluse-pakkumise vahekorrast tuleneva hinnamehhanism. Vabaturumajanduse protsessidesse ei sekku riigibürokraatia oma plaanimajanduslike projektide ja seadusandlike piirangutega ning seda ei moonuta valitsuse fiskaalpoliitika. [1]

Vabaturumajandus on üks võimalikest turumajanduse vormidest kapitalistliku- ja sotsiaalse turumajandsue vahel.

Turumajandus põhineb spontaansel tegevusel, loomuõigusel, erainitsiatiivil, eraomandusel ja hinnamehhanismil. Turumajanduse liikumapanevaks jõuks on eneseteostuse vajadus ja omakasu taotlemine. Juba Adam Smith juhtis tähelepanu sellele, et õhtusöök jääb saamata, kui apelleeritakse loomakasvataja, lihuniku ja koka altruistlikule heategevusele. Nad pakuvad oma tooteid vaid siis, kui saavad selle eest tasu, mis katab nende tootmiskulud ja õhutab enesearmastusest tulenevat soovi pakkuda veelgi paremat. [2] Kuid turumajanduse sees eristub vabaturumajanduse mudel kapitalistliku- või sotsiaalse turumajanduse mudelist sellega, et see püüab leida tasakaalu utilitarismi ja moraali nõuete vahel. Utilitarism (lad utilitas tähendab kasu) on eetiline positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus see, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Kasu hinnatakse isikliku tunde intensiivsuse ja kestvusega.

Vabaturu nõuded on täidetud kui:

  • Sellel osaleb nii suur hulk ostjaid ja müüjaid, et keegi neist ei saa mõjutada tehingu hindu omakasu suurendamise eesmärgil või piirata soovijate võimalusi sooritada tehinguid oma huvidest lähtudes.
  • Info turul pakutavatest kaupadest, nõudlusest ja juba toimunud tehingutest on kõigile võrdselt kättesaadav.
  • Kellegi turule sisenemist ja sellest väljumist ei piirata õiguslike aktide ja rahaliste nõuetega.
  • Igal turuosalised on vabadus teha koostööd lähtudes vastastikuse kasu põhimõttest.
  • Igaüks valib tehingu läbiviimiseks enesele sobiva tegevuskoha (turuplats, kauplus, internet, börs või oksjon) ja väärtuskandja (raha).

Friedrich von Hayek rõhutas oma töödes korduvalt, et vaid turu „nähtamatu käsi“ tagab ühiskondlike ressursside optimaalse jagunemise ja tagab, et antud riigis olemasolevad ressursid (s.h inimeste loovus) saavad maksimaalsel võimalikul määral ära kasutatud. [3]

Vabaturumajanduse toimivus pikemaajalises plaanis sõltub selles osalevate isikute silmaringist, võimest ja valmidusest hinnata majandustehingute pikemaajalisi mõjusid keskkonnale, ühiskonna jätkusuutlikkusele ja territoriaalriigi konkurentsivõimele.

Vabaturumajanduse elemendid olid tuvastatavad angloameerika kultuuriruumis ja modernsetes riikides 19. sajandi lõpus, kuid need on kadusid maailmasõdade käigus ja sellele järgneva perioodil.

Vabaturumajanduse elemendidRedigeeri

Neutraalne rahasüsteem. Kuna vabaturumajandus tähendab majanduskeskkonda, milles väliste moonutavate tegurite mõju on viidud miinimumini, siis peab ka selle rahandussüsteem olema neutraalne. 21. sajandil on sellele vastava vabaraha nõue saavutatav digiraha ja mobiilmaksete süsteemi või siis detsentraliseeritud plokiahelatel põhineva krüptoraha rakendustega. Selline raha tekib tehingu käigus osapoolte kokkuleppest ja ostu-müügi tehingus ning kaob järgmises sellises tehingus. Selline raha ei ole manipuleeritav, sest seda ei emiteeri ükski isik ja see ei muuda oma väärtust, sest ta on vaid arvestusühik. Seda raha saab koguda ja kasutada investeeringuteks, kuid selle arvelt ei saa rikastuda ja omandada teiste töö vilju.

 
Hinnamehhanismi tööprintsiipi illustreeriv diagramm.

Õiglased hinnad ja tasakaalustatud turg. Turg on vaba ja hinnad on õiglased, kui nii müüjatel kui ka ostajatel on valikuvabadus ning igaüks otsustab ise: millises keskkonnas, millise hinna ja kvaliteediga ning millise tootja kaupa ta tahab osta. Müüjate ja ostjate vahel püsib tasakaal ning keegi ei saa dikteerida vastaspoolele oma nõudeid, kui turul tegutseb palju väikeettevõtteid või üksteist tasakaalustavad suurettevõtted, näiteks müügiturgu valitsevad oligopolid või monopolid ning nende vastas on tarbijate ühistud. Vabaturumajanduses saadakse tulu vaid töö viljade müügist ning ettevõtlusest teenitud kasumist, passiivsed kapitalitulud ja riiklikud abirahad ei kuulu vabaturumajandusse.

Efektiivne konkurents. Turumajandus on efektiivne ja tagab tarbijatele parimad kaubad soodsaima hinnaga, kui sellesse ei sekkuta väljapoolt (kapitali omanikud ja riigibürokraatia) ning selles toimuvaid protsesse ei moonutata turuväliste vahenditega (tolli- ja maksupoliitika, riiklikud dotatsioonid jms). Vabaturumajanduse tunnuseks on, et tootmisvahendid on eraomanduses ning vaid turg määrab, millises koguses midagi toodetakse ja tarbitakse.

Ebavõrdsuse tase püsib stabiilsena. Vabaturumajanduses püsib varanduslik ebavõrdsus kui see ei süvene ning isikuliselt on pidevalt muutuses, sest uute materjalide laiutamine ja kasutuselevõtt, tehnoloogilised innovatsioonid ja organisatsioonilised ümberkorraldused muudavad pidevalt turul pakutavate toodete valikut ning nende hinna/kvaliteedi suhet. Ja see omakorda muudab tulu jagunemist ja majandustegevusest saadava kasumi jaotust turosaliste vahel. Kuigi tarbija saab üha paremaid tooteid üha odavama hinnaga, siis ettevõtjate jaoks tähendab see ühtede tõusu ja teiste langust ning see protsess ei peatu niikaua, kuni vabaturumajandus püsib.

Riikliku institutsiooni roll. Vabaturumajanduses on riikliku institutsiooni roll oluline, sest ta peab tagama turvalisuse avalikus ruumis, kindlustama kõigile võrdse ligipääsu turule, kehtestama selleks vajaliku õiguskorra (esmajoones omandi- ja lepinguõiguse valdkonnas) ja ohjeldama neid, kes ei allu sellele. Riikliku institutsiooni ülesandeks on samuti ettevõtjate huvide kaitsmine välisriikides ning oma territooriumi kaitsmine väljast tuleva agressiooni eest. Siseriiklikult tegeleb riigibürokraatia ka isikuvastaste kuritegude uurimise ja süüdlaste väljaselgitamise ning tekitatud kahju hüvitamise korraldamisega. See, kuidas nimetatud ülesande täitmine kindlustatakse sõltub vabaduse kontseptsioonist.

Vabaturumajanduse nõrkuseks on reeglina suutmatus finantseerida fundamentaaluuringuid teaduses ning investeerida suurtesse infrastruktuuri rajatistesse, mille tasuvusaeg on väga pikk või koguni küsitav. See suutmatus tuleneb domineerivate suurettevõtete puudumisest või siis nende muutlikust turupositsioonist ning riikliku institutsiooni vaesusest, sest viimase ülesanded piirduvad väid vältimatute ülesannete täitmisega (nn öövahi riik, mille puhul maksukoormus on u. 10-15%).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Popper, Karl (1994). The Open Society and Its Enemies. Routledge Classics. ISBN 978-0-415-61021-6.
  2. Smith, Adam. Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. I kd. Ilmamaa,. 2005. Lk 16
  3. Petsoulas, Christina. Hayek's Liberalism and Its Origins: His Idea of Spontaneous Order and the Scottish Enlightenment. Routledge. 2001. p. 2.