Kapp (anum)

Kapp (Saaremaal, läänemurdes ja lõunaeesti murretes kipp, Hiiumaal ja lõunaeesti murretes käsik, põhjaeesti murretes kibu) on ümarapõhjaline pealt laienev kaaneta puunõu[1][2].

AjaloostRedigeeri

Arvatavalt oli kapp Eestis kasutusel juba muinasaja lõpul. 19. sajandi lõpul hakkasid kappasid asendama plekk- jt nõud. Tänini on suured kapad kasutusel saunas, väiksemad õllejoomisel[1].

Kapa ehitusRedigeeri

Kapal oli üks küljelaud pikem, mis vooliti käepidemeks. Käepide, mida nimetati kõrv (ka kõru või leht) oli ülalt laienev ning allpool olid voolitud sisselõiked kapa paremaks käes hoidmiseks. Nõu küljelaudade ülaääred olid tihti kaarjaks voolitud. Saarte kappadel olid eri tooni pinnad, sealt ka nimetused küütkapp ja lapikapp [3]. Joogikapad olid sageli kaunistatatud lõigete ja põletuskirjadega, enamasti kasutati taimornamenti. Lõuna-Eestis leidus ka kahe käepidemega kappasid[3].

Otstarve ja mahtRedigeeri

Otsatarbe järgi nimetati: veekapp, piimakapp, õllekapp, kaljakapp, lapsekapp, silmapesukapp jne., suuremat kappa kasutati ka lüpsikuna. Suurte kappadega (3–5 toopi) toodi jooki lauale, väiksematest (0,5–1 toopi) joodi. Tavaliselt joodi üle ääre, aga oli kappasid, millele oli imemiseks põhjast kuni üles puuritud kanal.

Hiiumaal oli käsik mandrikapast suurem (7–8 toopi) ja kahe kõrvaga, seda kasutati põhiliselt õlle tegemisel[1]. Hiiumaal olid pulmas kasutusel ka laulukapad (korjati raha lauljatele) ja silmaveekapad (raha korjati nõudepesijatele).

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 68
  2. https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kapp&F=M
  3. 3,0 3,1 Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 52

VälislinkRedigeeri