Ava peamenüü

Kapatkievičy (transkribeerituna Kapatkevitšõ, poola keeles Kapatkiewiczy, varem ka Kopatkiewicze ja Kopatkowicze) on alev Valgevenes Homieli oblastis Pietrykaŭ rajoonis, Kapatkievičy külanõukogu halduskeskus. Kapatkievičy asub Homieli linnast 179 ja Pietrykaŭst 35 kilomeetri kaugusel Pciči jõe kaldal, merepinnast 118 meetri kõrgusel.

Kapatkievičy

valgevene Капаткевічы * / Kapatkievičy *transkriptsioon: Kapatkevitšõ
vene Копаткевичи (Kopatkevitši)

Coat of Arms of Kapatkievičy.png
Kapatkievičy vapp
Flag of Kapatkievičy.png
Kapatkievičy lipp

Pindala: 4,901032 km²
Elanikke: 2960 (2016)

Koordinaadid: 52° 19′ N, 28° 48′ E
Kapatkievičy (Valgevene)
Kapatkievičy
Alev aastal 1914

Alevis on keskkool ja muusikakool. Seal on ka kino, klubi ja kaks raamatukogu. Alevis on toiduainetetööstus, seal töödeldakse ka puitu.

ElanikkondRedigeeri

  • 1062 (1858)
  • 1500 (1883)
  • 2081 (1897)
  • 2600 (1972)
  • 4400 (1997)
  • 3600 (1998)
  • 3900 (2004)
  • 3700 (2007)
  • 3415 (2009)
  • 2960 (2016)[1]

AjaluguRedigeeri

Küla mainiti kirjalikes allikates esimest korda XVI sajandil. Toona kuulus see Minski vojevoodkonda ja Mazyri maakonda.[2] Aastast 1560 on teada, et see kuulus Leedu suurvürstidele. Aastaks 1568 oli see läinud Ruckyte valdusesse. Hiljem sai sellest Jeleńskitele kuuluv alev. Aastast 1693 on teada, et seal asus õigeusu kirik.

Seoses Poola jagamisega läks alev aastal 1763 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mozõri maakonda. Aastal 1863 konfiskeeriti sealsed valdused Jeleńskitelt ja alevi omanikuks sai kindral Tsõlov. Aastal 1886 tegutses seal lisaks kahele kirikule veel juutide palvemaja, alevis olid kool, veski ja kolm poodi. Aastaks 1897 oli sinna rajatud veel teinegi juudi palvemaja, poode oli kolmteist. Alevis tegutses apteek, seal asusid tuuleveski ja kõrts. Kapatkievičyl oli õigus pidada laata üks kord aastas.

2. detsembril 1918 vallutasid alevi saksa väed. Aastal 1919 läks Kapatkievičy Valgevene NSV koosseisu. Aastal 1921 korraldati seal pogromm, milles hukkus 118 inimest. Nõukogude ajal kujunes alev kahe kolhoosi ja ühe sovhoosi keskasulaks. Teise maailmasõja ajal hakkasid alevi ümbruskonnas tegutsema partisanid, mistõttu saksa karistussalklased põletasid alevi maha ja hukkasid 112 sealset elanikku. Sealne õigeusu kirik taastati aastal 1990, katoliku kirik aga aastal 1998, kuigi pühitseti see alles aastal 2003.

Tuntud elanikkeRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri