Kammertoon
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2017) |
Kammertoon on muusikas kokkuleppeline helikõrguse etalon.
Kammertoon on läbi aegade olnud erinev. Tänapäeval mõeldakse standardse kammertooni all helikõrgust a′ = 440 Hz
Kammertoon kui helikõrguse etalon võeti kasutusele 17. sajandi alguses Saksamaal. Praetorius (Syntagma musicum II, 1618), kasutas nimetust CammerThon, mille all ta pidas silmas referentsheli (rechte Thon). Praetoriuse ajal oli kammertooni standard umbes a′ = 465 Hz (umbes pooltooni võrra kõrgem kui a′ = 440 Hz) ja see oli ühine enamikule tolle ajastu muusikainstrumentidele.
Uute Prantsmaa päritolu puupuhkpillide kasutuselevõtuga 17. sajandi teisel poolel langes kammertoon tervetooni või rohkemgi. Umbes 1700. aastaks oli kammertoonil kolm standardset kõrgust, umbes a′ = 415 Hz, a′ = 403 Hz ja a′ = 390 Hz (nö madal kammertoon (tief-Cammerton) ehk ooperitoon (Opera-Ton)).
18. sajandi organistid käsitlesid kammertoonina eelkõige orelite a'-d, mis oli üldiselt häälestatud kõrgemale. Seetõttu nimetati seda ka kooritooniks (Chortonis) ehk ka kornetitooniks (Cornet-Tonis). Kui teiste pillide häälestus oli orelist suur sekund madalam, pidi organist pidi mängima in B ehk suur sekund madalamalt, et nende pillide C-ga koos mängida. Sellist kammetooni nimetati ka vahel B-kammertooniks (B-Cammerton). Kui muud pillid häälestati väike terts alla ehk in A, pidid organistid mängima väike terts madalamalt ja sellist helikõrgust nimetati ka A-kammetooniks (A-Cammerton).
Neid termineid võidi kasutada ka kopistidele transponeerivate instrumentide partiide väljakirjutamiseks, sest 18. sajandi arusaamade järgi olid A- või B-kammertoonis puupuhkpillid tänapäevases mõttes kooritooni (Chorton) suhtes in A või in B.
18. sajandi esimesel poolel ehitati ka mõned kammetoon-orelid kõrgusega umbes a′ = 416, mis sobisid hästi tolle aja suhteliselt liikumatu kõrgusega instrumentide, nagu plokkflöötide ja flöötidega.