Helihark
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2010) |
Helihark ehk kammertoon on U-kujuline metallhark, mida kõige sagedamini kasutatakse muusikas noodikõrguste määramiseks.
Helihark tekitab heli võnkuma lüües, näiteks koputades sellega vastu mõnd objekti või pinda. Helikõrgus, mida helihark tekitab, sõltub U-kujuliselt asetsevate harude pikkusest. Kõige levinum on 1. oktavi a ehk la-noodi helihark, mille helisagedus on 440 Hz.
Helihargi on leiutanud 1711. aastal Inglise muusik John Shore. Ta tegutses trompetisti ja lautomängijana õukondades ning spetsiaalselt talle kirjutasid teoseid nii Händel kui ka Purcell. Tol ajal (1750–1820) oli a-noodi peamine helisagedus 423,5 Hz.
Helihark on U-kujuline, sest resoneerides tekkib siis väga puhas toon, milles suurem osa võnkumisest kulub põhihelile ning väike osa ülemhelidele. Selle omakorda põhjustab esimese ülemheli ligi 2,5-oktavine kaugus põhihelist (võrdluseks: keelpillide keeltel asub esimene ülemheli ligi 1 oktavi kaugusel põhihelist). Heliharki kasutatakse instrumentide häälestamiseks ja näiteks koorile referentstooni andmiseks enne pala esitamist.
Kõige sagedamini on helihark kasutusel muusikas, kuid seda kasutatakse ka tehnika valdkonnas, näiteks kellade sees, ja meditsiinis.
