Kaaspigmendid
Kaaspigmendid[1] (ka antennpigmendid[viide?], lisapigmendid[viide?]; inglise accessory pigments) on valgust neelavad pigmendid, mida on leitud paljude autotroofide kloroplastidest ja tsüanobakteritest.
Fotosünteesi käigus edastatakse kaaspigmentide neeldunud energia klorofüllile (täpsemalt a-klorofüllile). Kaaspigmentide hulka kuuluvad klorofülli vormid b, c ja d ning mitmed karotinoidid ja fükobiliinid. Mõned kaaspigmendid, eriti karotinoidid, toimivad ühtlasi antioksüdantidena.
Antotsüaanide kompleksid kaaspigmentidega mõjutavad tugevalt lillede õite värvust. Kaaspigmentideks on sealjuures mitmesugused orgaanilised ühendid, sealhulgas parkained ja kaneelhappe derivaadid, aga kõige sagedamini on kaaspigmentideks antotsüaanidele lähedased ühendid mõnest teisest flavonoidide klassist. Üksikult rakus esinedes ei anna kaaspigmendid mingit värvi, kuid koos antotsüaanidega võivad suurendada antotsüaanide püsivust ja oluliselt mõjutada nende pigmentomadusi. Nad nihutavad antotsüaanide neeldumismaksimumi valguse spektri pikalainelise osa poole. llma kaaspigmentideta sinist värvi õisi ei esineks, kõik õied oleksid punased või lillad. Näiteks punased roosid ja sinised rukkililled sisaldavad sama antotsüaani ja rakumahla pH on rukkililleõies suuremgi kui roosiõietel. Kuid antotsüaanide ja kaaspigmentideks olevate polüsahhariidide vahel tekkivad kompleksühendid tekitavad rukkililles sinise tooni. Isegi siis, kui rakumahla pH on 4,9, võib õis veel sinist värvi olla.[2]
Viited muuda
- ↑ Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat. (1999)./üldtoim. Kull, R. Tallinn : TEA Kirjastus.
- ↑ Maarja Samel. Eesti taimede õievärvuste spekter Tartu Ülikool 2006, lk. 9