Külluse printsiip
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) |
Külluse printsiip (inglise keeles principle of plenitude) väljendab seisukohta, et loodu eksistents ja külluslikkus peab olema sama suur kui eksistentsi võimalikkus, olles seega kooskõlas oma lõpmatu ja ammendamatu allikaga. Printsiibi nimetas nõnda Arthur Lovejoy (1873–1862), kes käsitles seda mõistet oma teoses "Olemise suur ahel" ("The Great Chain of Being: A Study of the History of an Idea", 1936). Külluse printsiip rakendub olemise ahelas.
Printsiibi filosoofilised põhjendused muuda
Kui lõpmatul ammendamatul allikal oli alust muuta mingid võimalikkused tegelikuks – ja me teame, et see alus on tal olnud, sest tegelik maailm on ju olemas – siis pidi tal olema alus aktualiseerida iga tema loomusega kooskõlaline võimalikkus. Kui mõni asi, mis võiks eksisteerida, jääks eksisteerimata, siis see viitaks loova printsiibi ahtrusele või "kadedusele".
Arthur Lovejoy on eristanud külluse printsiibi kahte versiooni: staatiline versioon, milles universum on pidevalt külluses ja mitmekesisuses ja ajutine versioon, milles universumi küllus ja mitmekesisus järk-järgult aja jooksul kasvavad.[1]
Ajalugu muuda
Külluse printsiip sisaldus arusaamades suurest olemise ahelast, mis ulatus madalaimast ussikesest kõrgeima seeravini (sest see tagab ka olendite olemasolu meie ning Jumala vahel). Seda sisaldab ka 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi optimistlik usk, et hing tõuseb või vähemalt võib tõusta täiuslikkuse astmeid mööda pidevalt kõrgemale.
Arthur Lovejoy täheldas selle printsiibi tähtsust kreeka ja keskaja mõtlemises.[2] Külluse printsiibi algeid leidub Lovejoy arusaama järgi vanakreeka filosoofi Platoni dialoogis "Timaios", kus autor rõhutab kõigi võimalikkuste translatsiooni aktuaalseks tegelikkuseks.
Lisaks Platonile on külluse printsiibil olnud ajaloo lõikes mitmeid toetajaid: Epikuros, Augustinus, Canterbury Anslem, Aquino Thomas, Spinoza, Kant, Giordano Bruno.