Küünlakirn oli enamasti ovaalse põhjaga ja ülalt kitsenev laudadest nõu, mida kasutati lambarasvast küünalde valmistamiseks[1].

Küünlakirnu põhja valati keeva vett ning selle peale sularasva. Küünlatahid olid seotud puuvarda külge ning neid kasteti korduvalt rasva sisse. Vahepeal lasti rasval nende küljes hanguda. Kuna rasv valgus allapoole, said küünlad altpoolt veidi jämedamad. 19. sajandi keskel hakati küünlaid valmistama eraldi plekist või puust vormide abil[2].

Poeküünalde leviku tõttu 19. sajandi lõpus lõpetati kodune küünalde valmistamine[1].

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 92
  2. Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 121

Välislingid muuda