Johann-Bernhard Haljaste
Johann-Bernhard Haljaste (kuni 1938 Grünberg, 28. mai 1889 Lihula vald, Läänemaa – 20. juuli 1942 Norillag, Venemaa) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).
Elukäik muuda
Lõpetas Lihula vallakooli ning kuldmedaliga Pärnu gümnaasiumi, õppis aasta Riia Polütehnikumis. Ajateenistuse läbimise järel sooritas 1913. aastal inseneriväe reservlipniku eksami. Esimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti, teenis vene inseneriväe koosseisus. Eesti rahvusväeosade moodustamisel tuli Eestisse, määrati 1. Eesti jalaväepolku nooremaks ohvitseriks.
Vabadussõja tegi kaasa jalaväeosades, 1. jalaväepolgus nooremohvitserina ja 3. diviisi tagavarapataljoni ülemana. 1920. aasta septembris viidi üle inseneriväkke. 1922. aastal lõpetas alalisväe ohvitseride kursuse. 17. jaanuarist 1923 määrati Inseneripataljoni ülema kohusetäitjaks. 1924. aastal loodi üksuse baasil Pioneerpataljon ja Sidepataljon ja Haljaste määrati Pioneerpataljoni ülemaks. Oli sel ametikohal kuni 1940. aastani.
1940. aastal, Eesti sõjaväe likvideerimisel määrati 22. Eesti territoriaalkorpuse inseneriteenistuse ülemaks. Arreteeriti 1941. aastal juuniküüditamise käigus. Laagris mõisteti surmanuhtlus ja hukati.
Tunnustus muuda
- Püha Anna ordeni 2., 3. ja 4. järk
- Püha Stanislavi ordeni 2. ja 3. järk
- Kaitseliidu Valgeristi teenetemärgi III klass
- Kotkaristi teenetemärgi III klass
- Karutapja ordeni III järk