Jean-Martin Charcot

Jean-Martin Charcot (29. november 1825 Pariis – 16. august 1893 Morvan) oli prantsuse neuroloog, kaasaegse neuroloogia rajajaid (koos Guillaume Duchenne'iga). Ta tegi palju psühhiaatrias kliinilisi uuringuid, mille käigus kasutas hüpnoosi. Ta oli ka Pariisi ülikooli psühhiaatriainstituudi rajaja.

Elulugu muuda

Charcot sündis Pariisis vaeses peres, kes tegeles käsitöö-tõllassepandusega. Charcot' isa sai anda oma kolmest pojast head haridust ainult Jean-Martinile. Jean õppis Püha Louis' lütseumis (Lycee St. Louis). 1844. aastal astus ta Pariisi ülikoolis meditsiiniosakonda, kus ta nelja aasta pärast sai internatuuri Salpêtrière'i haiglas. Viimati nimetatud haigla avati 1656. aastal ja selle patsiendid olid peamiselt vanad naised ning osaliselt oli see ka epileptikute ja hullumeelsete varjupaigaks.

Charcot sai meditsiinidoktoriks 1858. aastal ja neuropatoloogiaprofessoriks 1860. aastal. 1862. aastal läks ta tagasi haiglasse peaarstiks "mittepsüühiliste epileptikute ja hüsteerikute" (tol ajal arvati, et hüsteeria ei ole psüühiline haigus) osakonda. 1866. aastal hakkas lugema loengud Salpêtrière's sisemiste, ning 1870. aastal neurootiliste haiguste teemal. Tema loengud said väga kuulsaks ning nende kuulajateks olid tuntud arstid ja teadurid. 1872. aastal sai Jean-Martin patoloogilise anatoomia professoriks Pariisi ülikooli meditsiiniosakonnas. Te mõistis, et neurootiliste haiguste valdkonnas on vaja suuri uuringuid, misjärel hakati Salpêtrière's vastu võtma uusi neurootiliste haigustega patsiente, nende hulgas ka mehi. Loodi uusi laboratooriume ja patoloogilise anatoomia muuseum. Selle põhjal saadi luua neuropatoloogia instituut. 1882. aastal oli Charcot neurootiliste haiguste osakonna juhataja, mis avati Salpêtrière's tänu Charcot'le ja tema sõpradele. 1880. aastal ajakiri hakkas ilmuma Neuroloogia Arhiiv.

1883. aastal sai Charot Pariisi teaduse akadeemia liikmeks. Selleks ajaks oli tal juba üsna palju õpilasi.

Neuroloogia muuda

Algul tegeles Charcot põhiliselt sisehaigustega (tuberkuloos, reumatism, kopsupõletik, neeruhaigused). Hiljem hakkas tema uurima aju struktuuri, selle lokalisatsioone ja funktsioone ning haigusi, mis on seotud aju struktuuride kahjustustega. Kasutades polümorfoloogilisi andmeid, leidis ta seoseid poliomüeliidi ja mõnede teiste haiguste vahel, mis ilmuvad lihaste atroofia tagajärjena. 1868. aastal kirjeldas ta täpsemalt polüskleroosi ning üks aasta hiljem kirjeldas ta amüotroofsetlateraalset skleroosi. Samuti kirjeldas Charcot Marie-Toothi haigust (Charcot-Marie-Tooth disease).

Jean-Martin Charcot (1825–1893) näitab hüpnoosi hüsteeriapatsiendi peal koos Joseph Babinskiga paremal. Salpêtrière' haigla

Alates 1870. aastast oli Charot huvitatud neurootilistest haigustest (polüskleroos, Parkinsoni tõbi). Salpêtrière' kliinikus oli ta hüsteeria patsientide osakonna juhataja. Tol ajal arvati, et hüsteeria on ainult naiste haigus ning selle põhjuseks peeti emaka haigust. Oma kliinilises praktikas pani Charcot tähele, et tihti kannatasid patsiendid samuti somaatiliste haiguste käes, pimedus ja samal ajal ei olnud nendel mingeid aju ega muid vastavaid orgaanilisi kahjustusi. Samuti märkas ta, et sellised naised olid väga tundlikud hüpnoosi suhtes. Seega, avalikel psühhopatoloogia- ja meditsiiniloengutel näitas ta eksperimente, kus hüpnotiseeris oma patsiente ning sisendas neile, et nad kannatavad mingi kehaosa paralüüsi. Pärast hüpnoosist väljumist olid patsiendid tõesti paralüüsis. Sama hüpnoosi abil taastas Charcot nende terve seisundi.

Lõpuks jõudis ta järelduseni, et hüsteeria ajal on inimene sarnaselt hüpnoosi seisundis. Sel inimesel võib tekkida paralüüs kas kehaosa tugeva vastulöömise tõttu või nõrga ja pideva ärritamise teel.

Mõjud muuda

Charcot avaldas suurt mõju Sigmund Freudile. 1885. aastal läks Freud praktikale Salpêtrière' kliinikusse. Charcot arvas, Freud oli väga osav õpilane ning usaldas teda piisavalt, et anda oma tööd tõlkimiseks. Just sel ajal, hüsteeria uurimisel, hakkas Freud tegema esimesi mustreid psühhoanalüüsis. Hiljem rääkis ta J. M. Charcot' kohta: "Mitte ükski inimene ei suutnud niivõrd avaldada oma mõju minule. Mõnikord pärast tema loengut oli mul tunne, nagu ma oleks Notre-Dame'i külastanud, ja on uue ettekujutusega täiuslikkusest."

Charcot' tegevuse ajal sai Salpêtrière' kliinik suurimaks uurimisinstituudiks kogu maailmas. Charcot' õpilased olid Sigmund Freud, Joseph Babinski, Pierre Janet, William James, Pierre Marie, Albert Londe, Charles-Joseph Bouchard, Georges Gilles de la Touretter, Alfred Binet ja Albert Pitres.

Teosed muuda

Sur les divers états nerveux déterminés par l'hypnotisation chez les hystériques, 1882
Leçons sur les maladies du système nerveux, 1885-1887
Avec Paul Richer, Les Démoniaques dans l'art, Delahaye et Lecrosnier, 1887
Avec Paul Richer, Les Difformes et les Malades dans l'art, Lecrosnier et Babé, 1889
La foi qui guérit, Félix Alcan, Paris, 1897

Eponüümid muuda

Charcot' tõbi
Charcot' sündroom I
Charcot' triaad I
Charcot' triaad II
Charcot' tsoonid
Charcot'-Bouchardi aneurüsm
Charcot'-Leydeni krüstaalid
Charcot-Marie-Toothi tõbi
Charcot'-Neumanni Krüstaalid (Franz Erns Christian Neumann)
Charcot'-WeissBakeri sündroom
Charcot'-Wilbrani sündroom
Erbi-Charcot' paralüüs
Hutchinsoni-Gilfordi haigus
Reynoldsi pentaad (B. M. Reynolds)
Souque'-Charcot' gerodermia
Spilleri sündroom

Teadustööd muuda

Études pour servir à l’histoire de l’affection décrite sous les noms de goutte asthénique primitive, nodosités des jointures, rhumatisme articulaire chronique (forme primitive). Doctoral thesis, 1853.
Observation de leucocythémie. Written with Charles Philippe Robin (1821-1885). Comptes rendus de la Société de biologie. Paris, 1853; 44. Charcot-Leyden crystals.
De l’expectoration en médecine. Paris, 1857. Charcot-Leyden crystals.
Note sur les cristaux particuliers trouvés dans le sang et les viscères d’un sujet leucémique. Written with E. F. A. Vulpian. Gazette médicale de Paris, 1860; 7: 755. Charcot-Leyden crystals.
De la pneumonie chronique. Paris, 1860.
Contribution à l’étude des altérations anatomiques de la goutte. Written with André Victor Cornil. Comptes rendus de la Société de biologie (Mémoires). Paris, (1863); 1864, 3rd series, 5: 139-163.
Douleurs fulgurantes de l’ataxie sans incoordination des mouvements; sclérose commençante des cordons postérieurs de la moëlle épinière. Written with Abel Bouchard (1833-1899). (Maybe this should be Charles-Joseph Bouchard, French pathologist, 1837-1915). Gazette médicale de Paris, 1866, 3rd series; 21: 122-124. First clinical description of the electric pains in tabes.
Leçons cliniques sur les maladies des vieillards et les maladies chroniques. Paris, 1868.
Histologie de la sclérose en plaques. Gazette des hôpitaux, Paris, 1868; 41: 554-555.
Deuz cas d’atrophie musculaire progressive avec lésions de la substance grise et des faisceaux antéro-latéraux de la moëlle épinière. Archives de physiologie normale et pathologique, Paris, 1869; 2: 744-760. Description of the lesions of the spinal cord in muscular atrophy.
Une observation de paralysie infantile s’accompagnement d’une altération des cornes antérieures de la substance grise de la moëlle. Written with Alex Joffroy (1844-1908). Comptes rendus de la Société de biologie, Paris, (1869), 1870, 5th series; 1: 312-315. First demonstration of the atrophy of the anterior horns of the spinal cord in infantile paralysis, confirming earlier suggestions of Jacob von Heine (1800-1879) and Guillaume Benjamin Amand Duchenne de Boulogne (1806-1875).
Leçons sur les localisations dans les maladies du cerveau. 2 volumes, Paris, Progrés médical & V. A. Delahaye, 1876-1880. Volume 2 (1880) under the title of Localisation dans les maladies du cerveau et de la moelle épinière. English translation (New Sydenham Society), 1883. With this work, one of his most important, Charcot won the Prix Monthyon of the Académie des sciences.
Leçons sur les maladies du système nerveux faites à la Salpêtrière. 5 volumes, Paris, A. Delahaye, 1872-1887. English translation, 1877-1889. With Charcot-Weiss-baker syndrome.
Leçons sur les maladies du foie, des voies biliares et des reins faites à la Faculté de Médecine de Paris. Paris: Progrés Médical & Adrien Delahaye, 1877. English translation, New York, 1878.
Oeuvres complètes. 9 volumes. Paris, Bureaux de Progrés Médical [and other publishers], 1886-1890.
Sur une forme particulière d'atrophie musculaire progressive, souvent familiale débutant par les pieds et les jambes et atteignant plus tard les mains. Written with Pierre Marie. Revue médicale, Paris, 1886, 6: 97-138. Charcot-Marie-Tooth disease or syndrome.
Neue Vorlesungen über die Krankheiten des Nervensystems insbesondere über Hysterie. Autorisirte deutsche Ausgabe von Sigm. Freud. Leipzig, Toeplitz, 1886.
Sur un cas de coecite’ verbales. Ouvres Completes de Charcot. Paris, Delehaye, Lecrosnier, 1887. Charcot-Wilbrand syndrome.
Les démoniaques dans l’art. Produced with Paul Marie Louis Pierre Richer (1849-1933). Paris, A. Delahaye & E. Lecrosnier, 1887. Reprinted, Amsterdam, B. M. Israël, 1972. Charcot was a talented artist; he collaborated with Richer, artist at la Salpêtrière, in the production of interesting books on disease and deformity as portrayed by artists, books which have put the study of medicine in relation to art upon a sound footing.
Leçons du mardi à la Salpêtrière. Policlinique 1888-1889. Progrès médical, Paris, 1889.
Les difformes et les maladies dans l’art. Produced with Paul Marie Louis Pierre Richer (1849-1933). Paris, Lecrosnier & Babe, 1889. Reprinted, Amsterdam, B. M. Israël, 1972.
Leçons du mardi à la Salpêtrière. 2 volumes; Paris, 1889-1890.
Les centres moteurs corticaux chez l'homme. With Jean Albert Pitres (1848-1927). Paris, Rueff & Cie., 1895. This work conclusively proved the existence of cortical motor centres in man. It consists of three papers by Charcot and Albert of 1877, 1878, and 1883.