Jaan Jaakson
Jaan Jaakson (10. november 1903 Enge vald, Pärnumaa – 17. september 1944 Kavastu) oli Eesti ohvitser.
| Jaan Jaakson | |
|---|---|
| Sünniaeg |
10. november 1903 Enge vald, Pärnumaa |
| Surmaaeg |
17. september 1944 (40-aastaselt) Kavastu, Luunja vald, Tartumaa |
| Truudusvanne |
 Eesti |
| Auaste | ülemleitnant |
| Juhtinud |
Järva-Jaani Kaitseliit 1. Piirikaitserügemendi 3. pataljoni 10. kompanii. |
| Sõjad/lahingud | Teine maailmasõda |
Päritolu muuda
Jaan Jaakson sündis Pärnumaal Enge vallas kuuelapselise pere kolmanda lapsena ning kasvas üles Velise vallas, Nurtu külas. Tema vanem vend Juhan Jaakson oli Velise vallavanem. Peres valitses rahvuslik vaimsus.
Jaan Jaakson ja tema hilisem võitluskaaslane Richard Ottomar Saaliste olid üheküla mehed ning head sõbrad.
Pärast erruminekut elas Järva-Jaani vallas Jalgsema külas ja Paide linnas.
Haridus muuda
Jaan Jaakson käis algkoolis Velise vallas. Seejärel läks ta Pärnu Ühiskaubanduskooli, kus õppis kaks aastat. Selle järel jätkas Jaan Jaakson õpinguid Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumis (Tallinna Reaalkool), mille lõpetas cum laude 1924. aastal.
1924. aastal siirdus õppima Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Tondi Sõjakooli tehnilisväe osakonda, spetsialiseerudes side erialale, mille lõpetas 1927. aastal, saades nooremleitnandi auastme[1].
Teenistuskäik muuda
Pärast sõjakooli lõpetamist määrati Sidepataljoni teenistusse. Alates 1. juulist 1928 oli ta 3. sidekompanii 2. rühma ülem. Alates 6. septembrist 1929 oli ta 1. sidekompanii 3. rühma raadiojaama ülem.
15. septembril 1929 arvati Jaan Jaakson enda palvel reservi (1. Sidepataljoni käskkiri nr 157 paragrahv 4).
Reservis olles valiti Järva-Jaani Kaitseliidu juhiks aastatel 1931–1932. Pidas aastatel 1929–1938 loenguid tsiviilkaitsest gaasirünnakute korral ning osales Eesti Kaitseväe korraldatud ühisõppustel.
Teine maailmasõda muuda
Saksa okupatsiooni alguses 1940. aastal ei liitunud Jaan Jaakson Saksa vägedega vaid ERNA II rühmaga. ERNA II rühm osales Eesti vabastuslahingutes liikudes Kautla rabast Tallinna peale. Suurimaid võidukaid lahinguid toimus 27. augustil Tallinna külje all Ülemiste rabas Nõukogude mereväe madruste vastu, kelle väeosa purustati täielikult[2].
Seejärel võttis Erna II Wehrmachti 217. jalaväediviisi koosseisus osa 17.–27. septembril Saaremaa ja Kuressaare vallutamisest. Kuressaares aidati kohalikke punase terrori ohvrite tuvastamisega. [3]
Saksa okupatsiooni ajal Jaan Jaakson arreteeriti ning paigutati Rakvere vanglasse. Tõenäoliseks põhjuseks oli majanduslikest erimeelsustest provotseeritud tüli.
Pärast vangistusest vabanemist liitus Jaan Jaakson 1944. aastal Eesti sõjaväelaste baasil formeeritud 1. Piirikaitserügemendiga ning nimetati selle 3. pataljoni 10. kompanii ülemaks. Samas kompaniis teenis reamehena tema kasupoeg Kaljo Vehnik (sündinud 17. septembril 1927 Järva-Jaanis – langenud lahingus 17. septembril 1944 Luunja vallas).
Jaan Jaakson langes Emajõe forsseerimise kaitselahingutes 17. september 1944 Kavastu küla juures Tartumaal Luunja vallas, kui nende staabi punker sai Nõukogude vägede ettevalmistavas kahuritules otsetabamuse[4].
Viited muuda
- ↑ Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste lõputunnistus nr 1275
- ↑ "Postimees nr. 196, 28 august 1943". Postimees. 28. august 1943.
- ↑ Urmas Kiil. "Enamlaste julm veretöö Kuressaares". Saarte Hääl. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. mai 2015.
- ↑ Mart Laar (2005). Emajõgi 1944. Eesti: Varrak. Lk 258.