Ava peamenüü
Narva jõe pikiprofiil

Jõe pikiprofiil (ka voolusängi pikiprofiil) on kõver, mis näitab voolusängi kallakust.

Jõe pikiprofiil on graafik, mille Y-teljel on vooluveekogu kõrgus suudmest ning X-teljel tema pikkus. Graafiku parempoolne ots on jõe erosioonibaasiks, sellest madalamale ei saa jõgi voolata ega sängi uuristada. Seega on jõe pikiprofiil alati pidevalt langev kõver. Lang on enamasti suurem ülemjooksul ja väiksem alamjooksul. Selline pikiprofiil on näiteks Piusa jõel. Esineb ka vastupidist olukorda. Näiteks paljud Põhja-Eesti jõed langevad Balti klindilt, mis muudab nende pikiprofiili ebatavaliseks, sest suurim lang on alamjooksul. Suhteliselt ühtlase langu ehk peaaegu vertikaalse pikiprofiiliga on Pärnu jõgi, peaaegu täiesti horisontaalne pikiprofiil on Emajõel.

Kõik jõed üritavad saavutada sellist pikiprofiili, kus igas punktis oleks kuhjav tegevus tasakaalus kulutavaga. Sellist profiili nimetatakse jõe tasakaaluprofiiliks. Ükski jõgi ei saavuta siiski kunagi sellist profiili, sest selleks peaks erosioonibaas püsima muutumatuna väga pika aja jooksul. Tasakaaluprofiil on sujuvalt väheneva languga kõver, mis suudme lähedal praktiliselt kaotab langu. Tasakaaluprofiili korral ei mõju jõeorule erosiooniprotsessid. Tasakaaluprofiili kujunemine toimub alamjooksult ülemjooksu suunas, seda nimetatakse regressiivseks erosiooniks. See tähendab seda, et jõeorg on alamjooksul jõudnud arengus palju kaugemale kui ülemjooksul.

Jõgede pikiprofiil kujuneb pika aja vältel ning paljude tegurite (ala geoloogiline ehitus, tektoonika, pinnamood, kliima, taimkate, hüdroloogiline režiim jt) koosmõjul[1].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Hang, T., Loopmann, A. (1995). Jõed. – Eesti. Loodus. Tallinn, 292–302