István Bibó
István Bibó (7. august 1911 Budapest – 10. mai 1979 Budapest) oli Ungari jurist, õigusteadlane ja poliitik.
István Bibó õppis Szegedi Ülikoolis õigus- ja riigiteadusi ning omandas doktorikraadi filosoofia alal. Seejärel õppis ta Viini Ülikoolis ja Genfi Ülikoolis ja sai doktorikraadi õigusteaduste alal. Alates 1940. aastast töötas ta advokaadina ja oli sotsioloogia õppejõud Szegedi Ülikoolis. 1945–1946 oli ta tööl Ungari justiitsministeeriumis ja siseministeeriumis. 1945–1950 oli ta poliitikateaduste õppejõud Szegedi Ülikoolis ja samaaegselt 1947–1950 Budapestis asuva Ida-Euroopa Uurimisinstituudi asedirektor.[1]
Oma kõige olulisemad tööd avaldas Bibó aastatel 1945–1947.[2]
1950. aastal oli Bibó sunnitud oma ametikohtadelt tagasi astuma ja ta läks tööle Loránd Eötvösi Ülikooli raamatukokku.[3]
3. novembril 1956 sai István Bibó Imre Nagy valitsuse riigiministriks.[4]
4. novembril 1956 protesteeris riigiminister István Bibó Ungari valitsuse ainukese kohale jäänud liikmena deklaratsiooniga Nõukogude okupatsiooni ja äsjaloodud vastasvalitsuse vastu. See toimus ajal, kui Ungari parlamendi hoone oli juba Nõukogude vägede käes, seal ringi kihutavad vene sõdurid pidasid teda administratiivtöötajaks, lubades tal oma kabinetist ja parlamendihoonest lahkuda.[5]
István Bibó arreteeriti 23. mail 1957 ja mõisteti 2. augustil 1958 eluks ajaks vangi. 1963. aastal vabanes ta amnestia tulemusel vanglast. Seejärel töötas ta kuni 1971. aastani Ungari Statistikaameti raamatukogus.[6]
Viited muuda
- ↑ István Bibó : ungarischer Rechtsphilosoph und Politiker; Dr. phil. et jur. Munzinger
- ↑ István Bibó (August 7, 1911- May 10, 1979) Hungarian Spectrum
- ↑ István Bibó, 1911–1979 rev.hu
- ↑ In Memoriam 1956: Wall Of Imre Nagy’s Cabinet Members Of The Council Of Ministers Of The People’s Republic Of Hungary Hungary Today
- ↑ Päevasündmuste kroonika: 23. oktoober – 4. november Horisont, lisaväljaanne "Ungari 2006"
- ↑ István Bibó, 1911–79 Biografisches Lexikon. Widerstand und Opposition im Kommunismus 1945-91